Hingedeaeg
Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.
Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.
Algallikas BERTA
HINGEDEPÄEV
Jaan Lõo
Täna hingedepäev.
Täna tulevad kõik, kes mind on loonud
ja aegade hämarusest ette toonud,
mu muistsed vanemad, kallid kooljad,
mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad.
Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma,
kõik pirrud ma süütasin põlema,
laud nõtkub söökide, jookide all
ja õled puhtad on põrandal.
Mu kojukutset nad kuulevad
ja haudadest hulgana tulevad
mu esiisad, kaugelt muinasmaalt:
kes kütt, kes kalur Volga ra'alt,
kes süütasid Muroma kütiste tuld,
kes teavad, kus peidus on Kungla kuld;
kes ilmus kui võitja maleva,
et Eesti kodu siin rajada;
kes langes Eesti viimses väes,
kes rauges raske orjuse käes.
Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa,
mu tare, mu kambri, mu koduse toa.
Võtke mu värsket, mu uudseviljast,
kestke mu kappades vahtavast kaljast;
saatke mu künnile, külvile kasu,
mu töödele tasu, mu rahvale asu;
läitke leeki mu poegade rinda,
et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks,
et maad, mis joonud te verd ja higi,
ei vääraks, ei võidaks võõras vägi.
ja viimaks -
kui ähvardab kustuda Eesti päike,
siis tulge kui äike, kui kevade torm
ja pühkige ära kõik painajad, lööjad
ja surujad, sööjad.
Küll piduehtes siis kodumaa
kõik tuled teil süütab põlema.
Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule. - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 102-103.