[/i]
Siin, kus näiliselt et ole 60 aastat enam Kopli kalmistut justkui olnud, kuna see tehti maatasa Nõukogude võimu poolt 1950datel, on jäädavalt tuhandete inimeste viimane puhkepaik. Nüüd on vähemalt kalmistupargi keskel mälestustähisena purskkaev. Praegu on see talveks vaikinud, kuid soojal ajal voolab kesksest kirstukujulisest risttahukast vesi alla. „Maa alla suubuv kosk“ on arhitektide Indrek Peili ja Siiri Vallneri töö. Lehed, mis praegu veehoidla põhja kogunenud, varjavad sealseid inimsiluette. See eest peegeldusid seal vaiksel hingedepäeval imekaunilt puud.
Mina otsustasin eesti hingedepäeva õhtul eel minna oma lähimale kalmistule, mille puhul väga paljud ilmselt ei teagi, et see on enamat kui lihtsalt park. Kui neile pole räägitud või nad pole enne selle „likvideerimist“ seda oma silmaga näinud või nüüdseks kalmistupargi väravatesse ilmunud rohket vana fotomaterjali uurinud, siis on see tõepoolest uudiseks, et seal puhkavad tuhanded ja tuhanded inimesed. Mina muust mõelda ei saagi, kui seda kaunist roheala näen. Aga näen ma seda tihti, kuna sõidan selle ühte äärt pidi alla ja teist äärt pidi üles ehk põhjapoole, Kopli poolsaare tipu poole, et oma tibusid lasteaeda viia.
Olin veidi jahmunud, kui nägin, et mälestustähis enam ei toimu liikuvana. Selle vesi oli kinni keeratud ning lehed ja vaga vesi varjasid inimeste kujusid, mis selle põhjas kujutatud. Siia ei olnud keegi toonud ühtegi küünalt ja tegelikult parajat äärt, mille peale lootsin omagi kalmuküünlad asetada, polnud olemas. Siiani ei paista ka olevat välja pandud kirjalikku seletust, MIDA see koht tähistab. Seda võiksin selle kujundajatele isegi soovitada...
Kopli kalmistupargi aia taha on kokku kogutud pargi alalt leitud üksikud hauatähiste jupid. (Ülejäänud viidi pinnatäidiseks ja ka rannamüüri ehitamiseks Kadrioru randa.) Neile on seltsiks siit samast Stroomi rannast talvevarju toodud pingid ja riietuskabiinid. Kopli kalmistule maeti alates 1774. aastast Niguliste ja Oleviste koguduste rahvast, k.a. eesti kultuuri suurkujusid ja jõukaid baltisakslasi. „See oli kabelite ja monumentide poolest rikkalikum nekropol kogu Eestis; nii stiililt kui teostuselt Euroopa tasemel,“ kirjutab ajaloolane Robert Nerman. Fotod: Riina Kindlam, Tallinn
Mõne kilomeetri kaugusel asuvast Kalamaja kalmistupargist kui endisest, sajandeid vanast matmispaigast teab rohkem inimesi. Sinna on juba mitmeid aastaid, peale selle kujundamist mälestuspargiks, pandud ühisinitsiatiivi korras hingedepäeva küünlaid ning peetud koosolemisi. Varsti teeme seda ka Koplis. Kuid tõtt-öelda polnud selles vaikses soojas õhtus midagi nii puudu või valesti. Ilusad olid puude peegeldused, vareste hüplemised ja tihaste hüüd. Need kõik meenutasid endisi kalmistule maetud inimesi ja hävinenud hauamonumente; olid hingevalguseks.
Koos uhke baltisaksa pärandiga oli see arusaadavalt teravaks pinnuks teatud Nõukogude võimumeeste silmas. Ja nende imeliste kultuurmälestiste, Eesti pinnal ainulaadsete baroksete ja varaklassitsistlike kabelite, kunstipäraste sepiste ja kõige enam inimeste nimede võrra vaesemad oleme me võrdselt nüüd kõik.
Sel õhtul kell 23.05 oli kavas kuulata Vikerraadio saadet „Luuleruum“, kus hingedepäeva kava eesti autorite luulest „Eksinud une lagendikul“, esitas näitleja Kaie Mihkelson. Jäin aga lapsi magama pannes ise kahjuks magama. Seda saab loodetavasti kuulata tagantjärgi saadetearhiivis (vikerraadio.err.ee). Ei tea, kas seal loeti ka Artur Alliksaart: [i]Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud, niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingki rännu pikkust ja imades säält jumalikku rikkust ta täiuslikumaks saab iga hetk.