Kirjandus
Mihkel Kärmas
Äsja tähistati suurelt armastatud Voldemar Kuslapi 80. sünnipäeva. Kuid üle poole sajandi rambivalguses olnud ning alati rõõmsameelsel operetitähel on veel kauemgi olnud üllatav ja pisut morbiidne hobi – ta armastab käia surnuaedadel.
http://kultuur.err.ee/637320/v...
Selle nädala algul ilmus trükist Kuslapi "Jalutuskäigud Eesti kalmistutel", mis on 400-leheküljeline teejuht ja kultuurilooline uurimus, aga ka omamoodi seltskonnakroonika, kus suurkujude kõrval on ka meelelahutajad, teadmamehed ja isegi mustlaskuningas.
Kuslap on Eestis enda sõnul risti ja põiki läbi käinud ehk 40–50 kalmistut.
"Ma olen uudishimulik inimene, ma ei käi religioossetel kaalutlustel. Kalmistule on mitmed meie väga kuulsad skulptorid loonud väga huvitavaid hauasambaid, hauakive, mälestisi. Ja muidugi teada saamine, teada saada tahtmine, kes nimekamatest inimestest kusagile on maetud," põhjendas Kuslap.
Tema huvi kalmistute vastu algas üle 60 aasta tagasi, kui Voldemar Kuslap töötas Tõrva kultuurimajas. Esimeste ilmalike kalmistupäevade jaoks infot kogudes avastas noor ja toona veel suhteliselt tundmatu kultuuritöötaja, kui huvitavad isikud ja lood on seotud viimse puhkepaigaga. Huvist sai hobi, mis jäi temaga ka siis, kui Kuslapist kujunes üks Estonia teatri tuntum lavajõud, kes säras kõrvuti meie suuremate tähtedega ja kelle kontos tänaseks ligi sada teatrirolli.
"Ma ei võta isegi teda nagu hobina. /---/ Mul on lihtsalt vajadus vahel, kui mul on vaba aega ja midagi muud ei ole teha, siis ma ilmtingimata lähen. /---/ Kas või omi laulusõnu õppima või mediteerima või mõtlema. Vaikus ja rahu, linnulaul, oravad. /---/ Ma ütlen selle tuntud tõe, et surnuid ei maksa karta, pigem elavaid," rääkis Kuslap.
Peale kodumaa on Kuslap kasutanud iga võimalust välismaal turistina või gastrollil, et läbi põigata huvitavatelt haudadelt Pariisis Père-Lachaise'i kalmistul, Montmartre´i kalmistul, Montparnasse’i kalmistul, Firenzes Santa Croce kirikus või Peterburi Aleksander Nevski kalmistul.
Uue raamatu jaoks tegi Kuslap veel kord paljudele kalmistutele tiiru peale. Huvitav on, et Kuslap ei kasuta internetti, vaid kondimootorit ja vana kooli teatmeteoseid. Pole teada, et Eestis enne sellist teejuhti või teatmikku oleks koostatud. Siin on sadu ja sadu nimesid. Ühelt poolt aegadeülesed heerosed Lydia Koidulast Lennart Merini ja Tammsaarest Jaak Joalani, teisalt on see ka omamoodi seltskonnakroonika, kuhu mahuvad pendlimees Veeliks Jalakas, ilmatark Vadim Želnin või Lõuna-Eesti mustlaskuningas Ärni, kes sängitati 2003 Viljandisse.
"Päris kummaline situatsioon oli, kui ma olin oma nimekaimu haual. Ja kaks mammikest läksid mööda ja tükk aega nad vaatasid mind ja seda silti seal hauakivil ja siis nad tegid kiiresti vehkat," meenutas Kuslap veel üht seika.
Olles käinud pea kõigil Eesti kalmistutel, on Kuslapil ka kurb meel, kuidas paljud suurkujude hauapaigad on räämas või isegi rüüstatud. See on ka tema raamatu üks põhisõnum: "Et me ei unustaks olulisi inimesi, kes alles olid meie kõrval ja mõned on juba unustuse hõlma langenud, nad väärivad seda, et neid pikemalt meeles pidada."
Siit näeb ekskursiooni osi, mis saatest välja jäid: