Hingedepäeva, 2. novembri pimeduse laskudes korraldas Põhja-Tallinna linnavalitsus mälestusürituse Kalamaja kalmistupargis, kuhu rahvast kutsuti süütama 800 küünalt, millega palistati raja ääred. Kell 19 esines Helin-Mari Arder hingedepäeva kontserdiga lähedalasuvas Kalju tänava baptistikoguduse kirikus.
Kalamaja kalmistu oli vanim teadaolev Eesti kalmistu Tallinnas. Esimesed kirjalikud andmed ala kohta on pärit aastast 1561, kui sinna maeti umbes kaks tuhat Rootsi sõjaväelast. Hiljem on sinna maetud Pühavaimu, Jaani ja Rootsi-Mihkli koguduse liikmeid. Kalamaja kalmistu hävitati aastal 1964 Nõukogude võimu käsul Eesti rahva mälu kustutamiseks. Ümberkujundused pargiks tehti 2009. aastal Tallinna linna poolt. Maastikuarhitekti esitatud muinsuskaitse eritingimuste kohaselt tuli arvestada kalmistupargi teedevõrkude rajamisel ajaloolisi kalmistuplaane, et uued teed ei kulgeks üle vanade kalmude.
Kalmistul ei ole säilinud ühtegi hauatähist oma algses kohas, küll aga on imekombel olemas barokne värav-kellatorn aastast 1780. Selle all on seintel eksponeeritud hauakivide tükke, mis kalmistualalt leitud. Tööstuse tänava poolses nurgas on 1923. a. plaani järgi taastatud ka kalmistukvartalid – rajajooned ja hekkide plokid. Pargi keskel on udupurskkaevud ning nende lähedal grupp sümboolseid nimedeta rauast riste (fotol), mille ees mälestustahvel kirjaga TUHANDETE MÄLESTUSEKS, KES PUHKAVAD SIIN...
Jõudsin kalmistuparki kella poole üheksa paiku õhtul, kui paljud küünlad olid juba kustunud ja osa pragises järsult lahvatanud suure leegiga oma viimast kustumiseelset jõudu näidates. Rahvast oli vähe, küünlad süüdati juba enne päikeseloojangut, mis 2. kooljakuul oli 16.25. (Siin toimus kella sügisene tagasikeeramine juba läinud pühapäeval. Päevavalgust jagus hingedepäeval 8 tundi ja 37 minutit.)
Kuulsin, kuidas üks väike tüdruk oma emalt küsis: ,,Kas ma tohin sinna ristide juurde minna?“ Talle oli ilmselgelt õpetatud, et kalmistul ei tohi igal pool risti-rästi liikuda, vaid peab ümber haudade kõndima. Ema, kes jalutas koerakest, vastas: ,,Võid küll minna, see ei ole enam kalmistu. Siin muru peal võib kõndida.“ Õige ta on, aga südames ikka pitsitas seda kuuldes. Samas on nii ütlemata kena, et laps küsis ja tajus paiga erilisust.
