Sügisene esivanemate hingede mälestamine oli kombeks paljude Euroopa rahvaste juures. Eestis peetakse hingedeajaks ajavahemikku mihklipäevast mardipäevani.
Kommetest tähtsaim oli hingede söötmine. Hingedele köeti sauna ja kaeti laud, kuhu peremees esivanemaid ükshaaval nimepidi sööma kutsus.
Arvati, et «õhk on hingekesi täis» ja tõepoolest – sel aastaajal on ilm tavaliselt udune või sompus.
Hingedeajal liikusid ringi hingesandid, kelleks olid naised või tüdrukud. Erinevalt mardi- ja kadrisandist kandsid hingesandid surnutele viitavaid linu. Head hinged olnud valges riietuses, kurjad aga mustas.
Käidi talust tallu, lauldi, paluti ande. Hingedele anti käkki, pähkleid, ube, herneid.
Tänapäeval süüdatakse esivanemate mälestuseks küünlad kalmudel või koduaknal.