Hiiliva kevade lävel seistes on inimene ja loodus ootuste ja lootuste uperpallitada. Kas sula tuleb, või kestab äkiline külmalaine? Kaua ikka lund võib tulla — kas mahe ilm jääb, kas varajane linnulaul ennustab head? Igal hommikul tõustes valitseb teadmine, et talveuni on lõppemas. Isegi kui hetkel on maa külmunud, jääpurikad koormavad räästaid ja määrdunud hanged teeperveil ei tahagi nagu maad anda, on see vaid päevade-nädalate küsimus, enne kui pakasevangist pääseme valla.
Pärast pikka ja külma talve on esimesed kevadenäitajad juba kohal. Päevad on pikemad, tundub, et päikenegi paistab aina kauem ja rohkem, julgemad tsirgukesed siristavad oma keeli oode soojuse tulekule. Koolilapsed kilkavad vahetundidel rõõmsalt, vanemadki leiavad ennast naeratamast igapäevaste murede kiuste. Kevad äratab meis kõigis luuletaja hingepakatusi.
Mis ime siis, et vile huulil, et ununevad hetkeks, kauemaks, tulvaveede rüüstavad käigud, tsunamid, terroristide ja idanaabrist — ning omade Ottawas ja mujal — poliitikute lühiajalised ennastteenivad narrused — valitsemas on hoopis lootus. Mis ime siis, et kuuleme hinges helinaid; mis salata, tahaksime neid tundeid jagada kõigiga. Kui ainult oskaks!
Hing on talveti nagu põllumaa, mis sööti jäetud; harrastusluuletamine on enesele, kuid sisemine lüürika helab ja tärkab alles kevade eel. Kevad on luulele väetiseks, luuletaja otsib ja leiab nappides, täpsetes sõnades selle, mis luules linnulauluna taeva tõuseb.
Leides ühise luule- või linnukeele, jagame seda, mida üksi ei oska edasi anda. Leides enese lootuse hellast — ning tihti härdast haardest — võtame omaks teiste sõnu, mida ise ei oskaks nii elegantselt luulekeesse lükkida. Veel parem, kui neid pakatusi on viisistatud, leiame vahest end neid sõnu alul salaja, siis julgemalt ümisemas. Laulma lausa sunnib Villem Grünthal-Ridala "Kevade tunne", mis andis Konstantin Türnpule inspiratsiooni luua meie meeskoorilaulu kevadeklassika — "midagi helendab, helgib ja tuikab, kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka, midagi kutsub ja hüüab, taevas sätendab, särab ja selgub". Henrik Visnapuu üks mitmest tema erakordsetest kevadluuletustest pani helilooja Leo Virkhausi rõõmsalt vilistama, ning jällegi, mis ime, kui tunneme, kuis kevad "imelikult astub alla, kevad kellukesi tilistades paneb aralt maale ühe talla, teine jääb õhku kumisema". Ja Juhan Liiv tundis, kuidas tal olid "nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees".
Kevad pole ainult vanameistrite tunda — noor sõdurpoiss-poeet Kalju Ahven lausa joobus kevadest. Tal silmilt langesid "võrgud// talv see need sinna kord kudus// Paledelt midagi hämarat nõrgub — silmad, ah need on veel udus". Ahven kuulis, kuidas "kevade heli hõiskavalt huljub", jah, isegi kõige valusamatel aegadel. Mullamudaste jalgadega läks Ahven 1941. kurjuseaastal läbi piki metsaviirge, "aiva ees mul kevad kiirgub, ees on uued alad".
Kevadlootust tunnevad ka luuletajad, kes ise sõjakanna alla ei sattunud. Tallinnlane/torontolane/kotkajärve-orujärvelane Riina Kindlam oma esikluulekogus "Metsavaht" reisis lauldes kevadesse — "sõit kevadesse// hele, hõre, uus on// olla sillas// oru õndlas org// laulud nigu muiste". Ja kuigi Kindlami "peos kevadvoolamised" pöörlemises nireks neelaks ka ta tuliseimad soovid, pannes avastama, et "alatasa minu väike vulin pöörane" on, kajastab noor luuletaja seda virgastust, mida pea saja aasta eest Grünthal-Ridala huikamas kuulis: kevad on tulemas, rõõmustame.
Pikisilmi, ja mõneti kannatamatustega kibeledes kevadetuleku ootel nõustume Jaan Lattikuga — vägivalla ja ülekohtu keskel elame koos kevade noorusega kaasa — "küll ta tuleb jälle kord iluga". Eks kevad hiilib, aga nagu Lattik 1921.a. kirjutas — kõik teed on lahti. "Ei ole tuisatud teed, ei ole külma, ei ole jalas raskeid saapaid. Kevadel on inimene vaba."
Hinges helendab ja huikab
Arvamus
TRENDING
