Taevataat hoolitses selle eest, et tänavune skaut-gaidide metsajõulupuu oli mitte ainult lume tõttu valge, aga ka piisavalt talvise temperatuuriga. Viimastel aastatel pole see nii olnud, ikka soe või isegi vihmane. Neile, kes aastaid toredast traditsioonist on osa võtnud, oli kolmapäeval, 14. detsembril Wilket Creek pargis lõkkeplatsi ümber kogunemine meeldiv talviselt karastav, hingele soojendav elamus.
Lõkkevana nskm Arnold Tralla küsis avasõnas, kas on keegi esmakordselt kohal. Selgus, et kõik veteranid, igaks juhuks aga tutvustati end eesnime pidi, pimedas ja sallide tagant, kasukate hõlmade vahelt tundis ehk vaid hääle järgi sõpru ära.
Avalaulu saatis nagu alati puhkpillitrio – Elin Marley, Kristjan Naelapea ja Enn Kiilaspea, kes oli ka koraalid seadnud. Pakane aga tahtis vaat et kiuste pille vaigistada, külma vaskpillid teatavasti hästi ei talu. Kuid tuldi toime ja laul toetas nendes kohtades, kui tõrges klahv vägisi puikles vastu. Lauljad ja orkester pidid ka muutliku tuulega arvestama, mis puhus lõkkest suitsu silma, seisa kus tahad.
Praost Mart Salumäe luges ette katkendi jõuluevangeeliumist, mis vist kõigil peaaegu et peas. Järgnev mõtisklus keskendus sellele, et karjased olid Jeruusalemma juba aastaid ohvriloomi toonud, mitte lombakaid lambaid ega kiduraid kitsi, vaid ikka elujõulisi. Et Jeesuslaps, Õnnistegija sündis just Jeruusalemmas, meie hingedele soojust tuues - nii oli Isa nõu. Hiljem andis Kristus ise oma elu inimkonna päästmiseks. Oleme aastatuhandeid kinnitanud ta sündi laulus ja tuleviku lootuses.
Taas lauldi jõulukoraali. Seejärel esitas Liis Truuvert kaks jõuluteemalist luuletust, teine (On jõulud) oli Arnold Tralla perekonna arhiivist, kirjutatud Gustav Lillebergi (snd 20. dets. 1898 Salmistul) poolt Rootsis 11. 12. 1946, kui isamaa, kodumaa kaotus teravalt oli põues. Olgu see siinkohal ka ära toodud:
Nüüd kuused on lumised, hellad,
au annavad talvele –
on jõulud ja kiriku kellad
meid kutsuvad palvele.
Tee säras me, rändajad, süütud
ja ootame lunastust.
Me nimesid pole veel hüütud,
ei avatud kodu ust.
Me jõuluööl elame sulle,
sa kannatav kodumaa,
su leekiva valude tulle
saab kinkida pisara.Kavaline osa lõppes ühislauluga. Arnold Tralla tänas orkestrit ja skm Enno Agurit, kes oli mitte ainult praksuva lõkke eest hoolitsenud, vaid oli ka kakaokeetja, mida järgnevalt küpsistega nauditi. Ürgorus Doni jõe lähistel oli taas saavutatud ühisus, kaaslus ja osalus metsajõulupuu kommetes skaudivelledega, gaidsõsaratega, juhtidega, nagu aastakümneid võõrsil on olnud kombeks.
(EE)
