Eesti vanasõna ütleb, et hirmul on suured silmad. Aga hirmul võivad olla ka suured investorid. Tõepoolest võime kõnelda hirmust kui kaubaartiklist, millega äritsemine võib anda nägusat profiiti.
Massachusettsi nimeka tehnoloogia instituudi (MIT) atmosfääriliste uuringute professor Richard Lindzen käsitab nt maakera soojenemise või mitte-soojenemise ümber keerlevat debatti kui üht rafineeritud rahategemise mehhanismi, kirjutades Wall Street Journal'is: „Isikud, kellel on (inimeste) alarmeerimisega seotud majanduslikud huvid, puhuvad ülisuureks küsitava teadusliku väärtusega väited kliima (ohtude) kohta (nagu mandrite kõrbemine või merepõhja vajumine — I.M.), tõstes seega nende väidete poliitilist kaalu nende (isikute) silmis, kellest oleneb summade jagamine uute uurimuste jaoks, mis omakorda sisendavad üha rohkem hirmu; see tõstab väidetavate „kliimaohtude“ poliitilist kaalu ning ühes sellega ka nende rahalist väärtust.“ (WSJ, 12. apr.)
Prof. Lindzeni hinnangul nõudis poliitikute ja meteoroloogide äritsemine väidetavate kliimaohtudega paar kümnendit tagasi föderaaleelarvest (st maksumaksjate taskust) vaid mõnisada miljonit dollarit, kuid on tänaseks tõusnud 1,7 miljardini, seega – ligi üheksakordseks. Üks „eesrindlikum“ hirmu-müütaja on olnud eks-asepresident Al Gore, ütleb Lindzen, kes ei usu, et atmosfääri soojenemise või mannerjää sulamise nähted oleksid peamiselt põhjustatud inimese poolt.
Kuid atmosfääri-alane alarm on vaid üks näide hirmudest, mis meie päevil näivad inimkonda armutult seiravat. Kogu Euroopa elab kartuses, et rahutused, mis toimusid viimastel kuudel Prantsusmaal, võivad tabada ka teisi rahvaid. Mõnedki vaatlejad leidsid, et see oli paanika, mille põhjustas hirm tuleviku pärast. Hudsoni Instituudi vanemteadur Marie-Josee Kravis heidab pilgu tagasi Prantsuse heaoluriigi metastaasile ja leiab, et see muusika ei saa enam kaua kesta. Ta kirjutab Wall Street Journal'is: „Juba kaks kümnendit on Prantsusmaad valitsenud hirmupoliitika: hirm suurema ühinenud Euroopa, hirm (majanduse) globaliseerumise, hirm Ameerika domineerimise ja hirm igasuguse muutuse ees. Prantsuse poliitilised juhid kahtlevad avalikult, kas nende maa suudab kohaneda ülemaailmse konkurentsiga ning kasvada ja õilmitseda.“ (WSJ, 10. apr.)
Muidugi on suur vahe USA kliimahirmude ja Prantsuse tulevikuhirmude vahel. Esimeste arvel võivad kavalad poliitikud — koostöös akadeemikutega – ettenähtavalt veel aastaid palju raha teha. Prantsusmaa tulevikuhirmud, mis ohustavad kogu Vana-Euroopat, ei paku seevastu kuigi paljutõotavaid investeerimisvõimalusi spekulantidele. Prantsusmaa ainus lahendus näib olevat toetuda pankrotiseadusele: kuuluta end maksujõuetuks ja paiguta oma raha mõnda anglosaksi riiki, näiteks Ameerikasse.
Hirm tasub?
Arvamus
TRENDING
