Tavapäraselt võetakse Marimaal eestlasi vastu ülihästi. Vähe on seal inimesi, kes eestlasi ei teaks või meie maad ei tunneks. Vaevalt et ühegi teise rahva seas, välja arvatud soomlased, on nii palju eesti keele valdajaid.
Kohalik võim suhtub vägivallategudest rääkimisse allergiliselt, mis seletab sedagi, miks minu seekordne Marimaa-visiit märtsi alguses sugugi oodatud polnud. Enamik ametnikke jäi hetkega haigeks, kuid said teada minu soovist nendega kohtuda. Väiksemad ametnikud pidid kohtumiseks luba küsima keskmistelt ametnikelt ja keskmised juba ministrilt. Mis siis Marimaal toimub?
Kõige lihtsamalt öeldes toimub Marimaal arveteõiendamine nendega, kes toetasid presidendivalimiste kampaanias vastaskandidaati, samuti ei sallita neid, kelle arvamus presidendi omaga kokku ei lange. Inimesi lastakse töökohalt lahti, koondatakse ja luuakse hirmuatmosfääri. Rahvas räägib, et telefonikõnesid kuulatakse pealt, et president on kättemaksuhimuline.
Samas pole aga inimestel pea mingit võimalust oma arvamust avaldada. Sealne ajakirjandus on peaaegu tervenisti valitsuse kontrolli all – GLAVLIT pole küll taastatud, kuid võimukandjad kutsuvad toimetajaid ikka ja jälle aru andma.
Tihtipeale öeldakse neile aga lausa ette, mida avaldada või mida mitte. Näiteks Mari rahvuskongressi esimehe Vladimir Kozlovi läbipeksmine ei leidnud ajakirjanduses mingit vastukaja. Kujutagem näiteks teatavas kõverpeeglis ette, et sama juhtunuks meie riigikogu spiikriga ja see ei leiaks mingi kajastust meie ajakirjanduses.
Samuti ei leia sealses ajakirjanduses äramärkimist ajakirjanike peksmised. Kui Mari Vabariigis püsib kuritegude avastamise protsent 50-60 vahel, siis rahvusliidrite ja ajakirjanike peksmise korral on see näitaja null. Seega saab üha enam mõistetavaks, miks valitseb 21. sajandi Marimaal hirmusündroom ja mari poetess Jessaulova kirjutab luuletuses “37-ndasse aastasse paokil on uks “.
Kui siia lisada veel Mari Vabariigi presidendi kantseleiülema küüniline kommentaar, et Kozlovile oli peksasaamine kasulik, siis hakkad paratamatult mõtlema, ons see siis tõepoolest tänapäeval võimalik?
Tegelikult töötab Mari parlament märtsis ja aprillis nii aktiivselt, et istungeid ei toimugi. Mari parlament koguneb harva ja võtab seadusi vastu ülikiirelt – näiteks viimati ühe päeva jooksul 17 seadust ja seaduseparandust. Praegune Mari Eli parlament on 52-liikmeline, kellest marisid on vaid kaheksa ehk pisut üle 15 protsendi.
Marimaal oli päris palju juttu soome keeleteadlaste algatatud ja praeguseks juba ligi 8000 allkirja kogunud toetuskirjast. Tundub, et sealsed riigiametnikud ei adu probleemi olemust. Ühest küljest tundub, et Moskva on ajakirjanike ja rahvusliidrite tagakiusamiseks ja sõnavabaduse piiramiseks vaikiva nõusoleku andnud. Marimaa juht lihtsalt täitvat Kremli soove natuke liiga “agaralt” . Meelde tulevad Stalini jüngrid, keda Vladimir Iljitš pidi “tormakuse” pärast noomima.
Teisest küljest aga leitakse, et rahvusasjad on Marimaal niigi päris hästi korras ja naabritel Mordvamaal on lood palju kehvemad. Viimase arvamuse puhul võib ütlejatel osaliselt õiguski olla, sest ersalased ja mokšalased on “sõbraliku” Vene karu kaisutuses oma hääle kaotanud.
Kuid kas saab pidada normaalseks seda, et ligi 650 000 maril on vaid kaks-kolm tundi rahvuskeelseid telesaateid ja kümme tundi raadiosaateid nädalas, aastas ilmub 20 rahvuskeelset raamatut ning et suurima rahvuskeelse ajalehe tiraaž on 6000? Kas saab lugeda normaalseks seda, et vaid 21 protsenti maridest saavad õppida mari keelt kui õppeainet ning et kõiki aineid õpetatakse vene keeles?
Olukorras, kus on vaja vastu võtta otsuseid ja seadusi, mis võimaldaksid mari keelte olukorda otsustavalt parandada, irvitab kohalik võim maride üle ja näeb neis vaid tüütut probleemi. Ja vähe sellest – näeb, et probleemi juured viivad Eestisse ja Soome, sealt aga USA-sse.
Poliitilisi vastaseid pekstakse raudkangiga
President Leonid Markelovi ametiajal on Marimaal läbi pekstud mitmed opositsionäärid ja presidendi poliitikasse kriitiliselt suhtuvad ajakirjanikud. Kolm peksmist on lõppenud surmaga. Nende mõrvade ja vägivalla eest ei ole kunagi kellelegi süüdistust esitatud ega kedagi kohtu alla antud, kirjutab Helsingin Sanomat.
“Kallaletungitehnika on alati ühesugune,” kirjeldab opositsiooni ajalehe Dobrõi Sosedi peatoimetaja Vladimir Maltšev. Ta ise peksti läbi kolm aastat tagasi. “Kahest-kolmest professionaalist koosnev jõuk lajatab ohvrile selja tagant raudtoruga kuklasse ja lööb kindluse mõttes veel paar korda juba lamavat ohvrit.”
Maltšev pääses verevalumite ja luumurdudega, kuid tema ase-täitjale Aleksandr Babaikinile lõppes säärane töötlemine 2001. aasta märtsis surmaga. Samal kuul peksti surnuks trükikoja Periodika osakonnajuhataja Leonid Plotnikov ja kohalik ajakirjanik Aleksei Bahtin.
Tollest mustast märtsist saati pole vägivald enam surmani viinud, kuid raudkang on endiselt peksmisel kasutuskõlblik vahend. Samal viisil on läbi pekstud rahvusteatri endine juht Viktor Nikolajev (korduvalt), inimõiguste aktivist Vjatšeslav Paidoverov ja ekspankur Sergei Malankin. Viimane läks presidendiga tülli äriasjus.
Markelovi vastaskandidaat presidendivalimistel, kindral Ivan Teterin sattus aga mullu augustis segastel asjaoludel avariisse, mis lõppes talle invaliidistumise ja kandideerimisest loobumisega. Septembris peksti läbi ajakirjanik Vitali Igitov, kes Markelovi hinnangul solvas teda enim.
Viimase nelja kuu jooksul on läbi pekstud Mari juudi ühingu juht Mark Aron, raadio Svoboda ajakirjanik Jelena Rogatševa ning Venemaa mari-liikumise Mer Kanaš juht Vladimir Kozlov.