Imelik on saada teada, et venelased, kes on oma soovi kohaselt saanud Eesti kodakondsuse, on hakanud hirmu tundma selle üle, et põhiseaduses määratud riigikeelt tahetakse nüüd hakata kasutama ka lasteaedades ja põhikoolides, kuhu venelased peavad oma lapsed saatma.
Täiskasvanute hirmutunde tekitajaks on ehk väga puudulikud teadmised sellest, mis Eestis on juhtunud aastast 1918 kuni 20. augustini 1991. Ainult tõde teades on võimalik Eesti praegust olukorda hinnata ja rahuliku elu tagamiseks vajalikud muudatused teha.
Tagasi vaatavalt tuleb tõdeda, et rahvusvahelise konventsiooni kohaselt oleks Nõukogude Liit või end selle järglaseks kuulutanud Vene Föderatsioon pidanud Eestist tagasi Venemaale viima mitte ainult sõjaväeüksused, vaid ka kõik Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu venekeelsed kodanikud ja nende järglased (edaspidi venelased). Seda Venemaa ei teinud ning Eesti ei osanud pöörduda rahvusvahelisse kohtusse, et see määraks, mida Eestil on õigus eespool kirjeldatud olukorras teha, sest vägisi poleks saadud 400 000 isikut Venemaale viia. Omapead tegutsev Eesti riigivõim hakkas toimima justkui venelased oleksid legaalselt Eestisse asunud. Iseseisvuse ennistajail (= okupatsioonieelsesse olukorda tagasi seadjad) puudusid riigi ennistamise kogemused ning nii paljuski hakati arvama, et kui ENSV Ülemnõukogu nimetatakse Eesti Ülemnõukoguks, siis ongi okupatsioonieelne olukord tagasi seatud.
Suure tõenäosusega väga paljud eestlased ja venelased ei teadnud toona ja ehk ei tea nüüdki, et kogu okupatsiooniaja vältel oli aastal 1918 loodud Eesti Vabariik olemas rahvusvaheliselt tunnustatud de iure staatuses. Augustis 1991 välja kuulutatud Eesti Vabariigi iseseisvuse tõeliseks ennistamiseks oleks tulnud Eestisse elama jääda soovivatele venelastele anda ajutine elamisluba näiteks 5 aastaks. Ajutise elamisloa perioodil oleks Eesti saanud nõuda rahvusvahelisel kohtul määrata kas või millistel tingimusel võib Eestisse jäänud venelaste elamisluba pikendada - võttes arvesse, et ligi poole sajandi pikkusel okupatsiooniajal olid Eesti maa-alale elama jäänud venelastel mitmed privileegid ning et nad olid, võib-olla teadmatult, toiminud Nõukogude Liidu inimsusevastaste eesmärkide nimel. Eestlaste olemuse ja elutunnetuse muutmiseks oli Nõukogude Liit hävitanud 140 000 Eesti talu, mida olid eesti põllumeeste pered piirist piirini omanud ja harinud. Eestlaste suhtes rakendatud ülekohtu heastamise tahte nimel peaksid Eestisse elama jäänud venelased rahumeelselt ja tänulikult nõustuma, et Eesti iseseisvus ennistatakse okupatsioonieelsel ajal olnu kohaseks ning venelaste lastel on õigus ja kohustus eestikeelsete lasteaedade kasvandikud olla ning põhiharidus eestikeelsetes koolides saada.
Iseseisvuse ennistajatel puudusid ilmselt põhjalikumad teadmised, kuidas riigi elu oli korraldatud okupatsioonieelses Eesti Vabariigis ning kuna Nõukogude Liidu inimsusevastaste kuritegude üle ei olnud ei ÜRO ega Euroopa Liit kohtumõistmist nõudnud, siis hakkasid, ilma avalikustatud põhjuseta, Eesti riiki valitsema valitud isikud eestlasi ja venelasi ühisteks Eesti Vabariigi edasi arendajateks muutma. Asutati riiklikud sihtasutused lõimimiskavu koostama ja rakendama. Olles sajandeid olnud üksteise vaenlased, on igati mõistetav, et lõimimiskavad ei mõjutanud eestlasi ja venelasi hülgama on rahvuslikku omapära. Lõimimine oli kindlasti vastuolus põhiseaduses määratud eestlaste kohustusega tagada eesti rahvuse ja kultuuri üle aegade püsima jäämine. Arusaadavalt ei saanud lõimimine aidata venelaste rahvuslikku omapära ja suure rahvuse uhkust säilitada.
Eestlaste kohustuste ja venelaste õigustatud soovi täitmine oleks ilmselgelt tekitanud riigi, mis poleks saanud olla see rahvusriik, mis loodi aastal 1918 ning mille suhtes Venemaa kinnitas mõlema riigi poolt allkirjastatud Tartu rahulepingus: „Venemaa loobub igaveseks ajaks kõigist õigustest mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja nende maa üle.“ Ikka kehtiv Tartu rahuleping selgitab väga üheselt mõistetavalt, et eestlased ja venelased ei saa kaherahvuselist riiki moodustada. Eestlased on veendunud, et neil on õigus olla see rahvusriik, mis oli olemas enne, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Venelased on samuti veendunud, et neil on õigus kuuluda vene rahvusse ja selle üle uhkust tunda. Naabritena on neil kahel rahvusel kindlasti võimalik rahumeelselt elada. Okupatsioonieelsel ajal elas ka Eestis venelasi, muidugi arvult umbes kolm korda vähem kui praegu. Aga vist kellelgi pole ainsatki tõendit selle kohta, et tollal oleks Eestis venelasi mingil viisil põlatud või nende elu raskemaks tehtud. Täiesti arusaadavalt toona venelased endile mingeid rahvuslikke privileege ei soovinud. Ilmselt ei hakanud toona mitte ükski eestlane ega venelane arvama, et venelaste lapsi peab Eesti riik koolitama venekeelsetes koolides. Koolis käimise kohustuse täitsid venelased riigivõimule alluvates koolides, kus õpetus toimus ainult eesti keeles ning õpetajate hulgas üldjuhul vene keele oskajaid ei olnud.
Õpetlik on tõdeda, et sisserändajate poolt loodud riikides nagu Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Austraalia, on väga palju erineva emakeelega elanikke ja lapsi. Kõik riiklikult rahastatud põhikoolid nendes kolmes riigis on kogu aeg kõiki lapsi õpetanud inglise keeles, ilma et õpetajatelt oleks nõutud mingi teise keele oskamist. Sügisel 1944 Eestist okupatsiooni eest põgenenud eestlastest tekkisid nendes kolmes riigis väga energiliselt oma keelt ja rahvuskultuuri viljelevad eestlaste kogukonnad. Need eestlased ja nende järglased on end kuni tänaseni ainult eestlasteks pidanud, vaatamata sellele, et nad on ka oma asukohamaa lojaalsed kodanikud. Ja neis riikides on ilmselt ka venelaste kogukondi, kes samuti on rahul sellega, et kooliharidus tuleb kõigil erinevate emakeelega lastel saada üheskoos ning ainult riigikeelt kasutades.
On aeg parandada Eesti iseseisvuse ennistamisel tehtud vead ning ennistada see Eesti Vabariik, kus eestlased, venelased, sakslased, juudid ja kes iganes, said rahumeelselt koos elada, ilma et Eesti oleks kaotanud oma avalikult silmapaistva rahvusliku omapära. Vähemused võisid oma rahvuslikku keelt ja kultuuri viljeleda omaalgatuslikes organisatsioonides. Riigi ja/või kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud ja rahastatud eestikeelsed lasteaiad ja koolid on avatud kõigi eestlaste ja venelaste lastele ning õpetus nendes saab toimuda ainult eesti keeles ja riiklikult kinnitatud õppekavade kohaselt. Eespool nimetatud kolme riigi kogemused kinnitavad, et juba esimese kooliaasta lõpus oskasid riigikeelest erineva emakeelega õpilased mingil määral end arusaadavaks teha riigikeelt kasutades. Põhikooli lõpetajate paremiku moodustasid nii mitmelgi pool eestlastest õpilased, kes olid esimesse klassi tulnud, ilma et oleks osanud inglise keeles ütelda midagi peale OK. Inglise keel õpiti selgeks ainete õppimisel ja riigikeelt oskavate kaasõpilastega suheldes - ning kindlasti ilma, et keegi oleks pidanud eraldi inglise keele kursustel käima. Riikides, kus inglise keel on riigikeel, on loomulikult olnud ka vene kogukondi ning nende kogemused lastega on olnud sarnased eestlaste poolt kogetuga. Olen elanud Kanadas 40 aastat ning väga vähese inglise keele oskuse ikka ja ainult oma töö tegemisega selgeks lihvinud. Tean ka seda, et meie Montrealis sündinud lapsed läksid kooli ainsatki sõna inglise keeles oskamata ning neil polnud ei õppimise ega kooli lõpetamisega parimate hulgas mingeid probleeme.
