Saksa teadlased jõudsid Teise maailmasõja lõpupäevil 1944.-1945. a. ka aatomipommi praegu nn räpaseks pommiks kutsutava variandini, milles kasutati lõhkeainesse pakitud uraani. Seda katsetati Läänemeres asuval, Taanist ja Rootsist vähem kui 100 km kaugusele jääval Rügeni saarel ning Berliinist 100 km lõunasse jäävas metsases ja künklikus piirkonnas. Katsejänestena kasutati koonduslaagrite vange, kellest mitu sada suri, kirjutab Saksa ajaloolane Rainer Karlch oma veel märtsis ilmuvas raamatus 'Hitleri pomm'
Ehkki Saksa pomm ei saavutanud sellist hävitusvõimsust kui USA loodud pommid, mis 1945. aastal heideti Hiroshimale ja Nagasakile, võib nüüd ajaloolaste hinnangul arvata, et Hitleri lubadused sõja lõpuperioodil selle käiku otsustava pöörde toova imerelva valmimise asjus polnudki meeleheitel inimese sonimised nagu siiani arvati.
Siiani arvati ka, et Saksa teadlaste tuumalõhustamise katsed ei jõudnud eriti kaugele Hitleri umbusu tõttu uue relva suhtes. Peamine põhjus oli ajaloolaste hinnangul puhta uraani vähesus Saksamaal ja Norras asunud raske vee tehaste hävitamine liitlasvägede poolt. Karlsch kinnitab, et on leidnud oma nelja-aastase arhiivides tehtud uurimistööga dokumentaalse kinnituse Saksa aatomireaktori ja aatomirelva polügooni olemasolu kohta. Kõige mõjusam argument aga on 1941. aastast pärinev plutooniumipommile taotletava patendi esildise leidmine. Peale arhiivide, jooniste, USA ja Vene luureandmete uurimise on ajaloolane teinud ka maastiku radiatsiooni mõõtmisi ja pinnaseanalüüse.
-SMH