Kristel Neitsov-Mauer, Köln-Bonni koguduse õpetaja

Niikaua, kui olen Saksamaal Annabergis jumalateenistusi pidanud – sellest saab nüüd sügisel neli aastat –, on mul suur rõõm olnud eriti kahest koguduseliikmest, kes on eestlaste üritustel alati kohal olnud ning iga kord ka aktiivselt kaasa tegutsenud.

Üks nendest, Linda Pärtel, sai 10. juulil 90-aastaseks. Minu mälestused temast on eelkõige seotud seenioride päevadega „55+“, kus ta suurepärase näitlejana üles astus ning koos Diana Nikanoriovaga hirmnaljakaid sketše esitas. Kui ma 2008. aastal esimest korda seenioride päevadel osalesin, siis mäletan just seda, et mina ei jõudnud oma õrnas eas (36 aastasena) kauem vastu pidada kui keskööni, samal ajal laulis ja tantsis Linda varaste hommikutundideni – ning seda peale tihedat päevaprogrammi! Peale seda üritust olin nendest võimekatest seenioridest lihtsalt vaimustatud.

Linda on kuulajaid oma näitlejaoskustega aga mitte ainult naerma pannud – suurepärase lauljana kisub ta hingesügavusest ka muud tunded esile. Kõikidel üritustel, mis Annabergis on toimunud, on Linda alati ka laulnud, kas üksi või teistega koos. Varasemalt segakoori Leelo koorivanemana ja solistina ning hiljem Euroopa Eestlaste Koori liikmena on tal selles vallas rohkesti kogemusi.

Tema elu ei ole aga kulgenud nii roosilisena, kui seda tema heliseva laulu ja ettekantud naljalugude põhjal esiotsa oletada võiks. Ta abielu purunes, kui poeg oli veel väike. Raskeimaks katsumuseks sai aga poja surm autoõnnetuse läbi – selline haav ei kasva kunagi kinni. Kuid nagu Linda mulle ise mitmeid kordi on öelnud ning mis sellele generatsioonile üldse omane on – alla ei saa anda, elu peab edasi minema! See elufilosoofia aitab teda ka praegu, kui ta, nüüd juba pisut viletsamate jalgadega, ikka reeglipäraselt päevaseid jalutuskäike teeb ja oma tarkade silmadega lähikonda uudistab.

Jõulude ajal, aga ka muudel kokkusaamistel ning jumalateenistustel, on viiulil musitseerinud üks tagasihoidlik härrasmees Arnold Kiitsak, kellel 15. septembril täitus 85. eluaasta. Samuti nagu Linda, on ka Arno (nii nagu teda enamik siin nimetab) Saksamaal olnud 1944. aastast, Arno küll mitte põgenike-, vaid sõjaväelaagrist. Kuna ta oli kodumaal pisut kingsepatööd õppinud, sai ta sõjaväes kohe ka tööd. Üldse oli tal oma sõnul sõjas õnne – ei pidanud ta kedagi maha laskma ega saanud ka ise haavata. Läks nii, nagu tema vanaema ütles: „Ära karda, Arno, sinu peale kuul ei hakka!“. Peale sõda töötas Arno suurema aja autojuhina, elukutselt on ta lukksepp.

Kirikus hakkas Arno koos emaga käima ja on seda distsiplineeritult ikka edasi teinud. Nagu juba alguses mainisin, on tema koos Lindaga üks koguduse raudvarasid. Praegu teeb Arnole kõige suuremat muret üksindus. Arno abikaasa Karin suri juba 30 aastat tagasi, ka kasupojad läksid manalateele. Kasutütre Luule lapsed Villu, Mati ja Lea käivad küll tihti abis, aga palju asju majapidamises tuleb ju ikka ise toimetada. „Kui ma autoga sõidan, siis palun ikka Taevaisa, et ta mind hoiaks,“ ütleb Arno. Ei silmad ega jalad pole ju enam need, mis vanasti... “Aga me peame sellega leppima, mis on,” ütleb Arno ja kinnitab, et võtab vahel mõtlemise korrashoidmiseks ikka ka viiuli välja ning harjutab. “Laul ja muusika on mind ikka saatnud,” ütleb ta.

Eesti kirikud

TRENDING