Kes meist ei teaks vastust muistsele eesti mõistatusele: “Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kuulda meie maal?” Äike muidugi! Selle võiks allegooriana (ehkki mitte vast kõige kohasemana) üle tuua 21. sajandisse, kus ükskõik millises maailma otsas toimuv mõjutab doominoefektina, vahel ehk isegi äikesena, kõiki ülejäänud riike. See on globaalse küla võlu ja valu.

USA hiljutine otsus kärpida oma kaitsekulutusi tekitab küsimusi ning paneb muretsema tema NATO liitlasi. Eesti kaitseminister Mart Laar küsib Eesti Ekspressis ilmunud arvamusloo pealkirjas: “Kas Eesti peaks kartma?” (07.01.12).

“Loomulikult on sellised kärped ebameeldivad, kuid samas vaadates viisi, kuidas neid tehakse ja mis nende sisu on, pole Eestil vähemalt hetkel põhjust paanikasse sattuda,” kinnitab Laar. Selgub, et kõnealune otsus tehti Eestile teatavaks enne, kui see avalikkuse ette jõudis – kindel märk kahe riigi vahelistest headest suhetest. Ehkki USA näib nüüd keskenduvat peamiselt Vaikse ookeani piirkonnale, jääb Euroopa (niisiis ka Eesti) USA-le peamiseks strateegiliseks partneriks. Julgustavalt kõlab Laari kinnitus, et NATO alusdokumendi artikkel 5 jääb USA jaoks endiselt prioriteediks, millest ei astuta sammugi tagasi.

NATO, maailma suurim sõjaline organisatsioon, on muljetavaldava autoriteedi, tohutu eelarve, aga ka suure vastutuskoormaga allianss. Ideaalpildis peaksid kõik liikmesriigid, mitte ainult USA, NATO ränka koormat ühiselt vedama. Ent majandussurutis on NATO riikides tähtsa kaitsevaldkonna rahastamist räsinud. Laaril on muidugi õigus: “Üks sõnum tuleb USA otsusest igal juhul selgelt välja: see aeg, kui USA turjal oli kõigil võimalik muretult liugu lasta, on nüüd otsas. Kui tahame oma tulevikule kindel olla, peame ise selle loomisse panustama /…/ Sellest on Eesti õnneks aru saanud – kaks protsenti rahvuslikust koguproduktist kaitsele on sellest selgeks märgiks.”

Kaitseministeeriumi kaitse­planeerimise asekantsler Margus Pae nimetab 2% eraldamist riigikaitsele sisemajanduse kogutoodangust (SKT) Eesti esimeseks kaitseliiniks. Ta kirjutab, et kaitsekulude pidev ja läbimõtlematu kärpimine, mida tehakse kahjuks paljudes Euroopa riikides, viib üldjuhul selleni, et hoitakse kokku esmajoones hangeteks ja väljaõppeks ettenähtud raha, personalikulude kärpimine ehk inimeste vallandamine pole ju populaarne. Eesti pole seda populistlikku teed läinud. Õieti ei saa meie riik seda endale lubadagi, sest Eesti kui NATO ja Euroopa Liidu piiririik, keda naabrid on ajaloo jooksul kokku 40 korda rünnanud, peab alati olema valmis uuteks ootamatusteks ehk piltlikult väljendudes – hobu hirnumise või karu pahaendelise mõmina puhuks.

SKTst 2% eraldamine kaitsekuludeks ja koostöövalmidus näitab nii NATO partneritele kui teistele riikidele, et Eesti suhtub oma julgeolekusse täie tõsidusega. Just selletõttu ongi 2% SKT-st Eesti kaitseliin, nagu Margus Pae seda sõnastab.

Märkmed: