Maailm, 16.07.2020 ©Scanpix
Liberalismile aluse pannud Prantsuse revolutsiooni giljotiin aastast 1793 ootab uut revolutsiooni.
Lääne liberaalses maailmas toimuv võtab üha enam marksistliku revolutsiooni ilme: “õige asja” nimel pigistatakse silmad kinni isegi protestijate vägivalla ees.
Kõik hiljem põrguks kujunenud marksistlikud ülestõusud on korda saadetud õilsate ja inimlike ideede nimel ning nendega on kaasa läinud palju häid ja haritud, kuid eksitatud inimesi. Revolutsioonide eesotsas on tavaliselt seisnud haritud ja jõukatest peredest pärit mehed ja naised (Uljanov ja tema kaaslased, Castrod Kuubas, Ortegad Nicaraguas jt), kes mingil põhjusel olid oma klassi vihkama hakanud ja ihaldasid verd.
Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.
Kui Peruus algatas möödunud sajandi lõpukümnenditel ülestõusu vasakpoolne geriljarühmitus Sendero Luminoso ehk Hiilgav Tee, ühendasid selle teoreetikud maoistliku ideoloogia inkade viljakusrituaalidega ja tõmbasid nii oma ridadesse sadu ja tuhandeid noori haritud naisi – ja seda mitte seksiorjadena, vaid sõdalastena. Seega ei loe marksistliku hulluse puhul ei haridus ega jõukus, see niidab kõiki, kelle aju on võrdsusideega pestav.
Varasemad revolutsioonid on olnud suunatud sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, kuid 1970. aastatel võttis neomarksismi Frankfurdi koolkond uuteks “rõhututeks” vähemused, naised ja pagulased, sest “proletariaat” polnud enam mustunud näoga metallurg, vaid ametiühingute kaitse all olev teadlik meistrimees. Nende “uute rõhutute” kaitsmist me näemegi nüüd Lääne liberaalses ruumis, sest sealne liberalism pole enam ehtne, see on neomarksismist surmavalt nakatunud. Kuigi ka “õige” liberalism algas Prantsusmaa jakobiinide giljotiinide vereojadest.
Kogu see võitlus on varjutatud inimlikkuse looriga. Kuulake kasvõi Eesti sallivuslaste jutte: “Mis on teil teiste armastuse vastu?” – kui jutt käib kuivanud oksast elupuul ehk geidest; “Nad on sõja (kliimamuutuste) ohvrid!” – inimeste kohta, kes põgenesid kodumaalt, mille ise kihva keerasid; “Naisi diskrimineeritakse!” – kuigi naised ja mehed on Looduse poolt erinevaks loodud ja neid ei saa alati samastada.
Selliste revolutsioonidega ühinevad noored arvavad, et võitlevad õige asja eest, sest loosungid on õiged, ja süsteemi ohvridki sageli reaalsed. Nad ei märka, mis toimub kulisside taga tegelikult – üks asi aga on see, et rahulikku elu ei tule kunagi, revolutsioon ei saa iialgi otsa.
Kui valitsev klass (varem “pursuid”, praegu “valge keskealine heteromees”) on kukutatud, ega revolutsioon seega lõpe ega rahulikesse rööbastesse suundu – Põrgukatel tahab pidevat kütmist. Pärast “valitsejate ja nende käsilaste” hukkamist võetakse ette need, kes tahaksid lihtsalt neutraalselt kõrval seista – ei, sa kas oled meie poolt, või oled vastu ja saad hävitatud.
Seda on praegu näha geiagenda puhul – näiteks kristlasest toitlustaja, kellele homoseksualism ei meeldi, ei tohi karistuse ähvardusel keelduda teenindamast homopulmi, kuigi homod saaks teeninduse iga kell geilembelistelt ettevõtjatelt. Ideoloogilises sõjas lihtsalt ei saa olla kõrvalseisjaid. Suuremas pildis toimub see ka Lääne ajalehtede, näiteks New York Timesi toimetuses – kui sa sündmusi marksistlikult ei kajasta, paki asjad ja kao. Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia on valdavalt juba üle võetud ja ideoloogiliselt kindlaks muudetud.
Järgmisena võetakse ette “omad”, kes pole piisavalt karmid vaenlasi hävitama – nõrgukestel pole kohta võitluses, kus raiutakse metsa ja laastud lendavad. Selle momendi kohta öeldaksegi, et revolutsioon sööb oma lapsi. Üks viimaseid revolutsiooni ohvreid on Harry Potteri lugude autor J.K. Rowling – kirjanik, kes pani tagantjärele paika, et Sigatüüka võlurikooli direktor Albus Dumbledore oli gei, loetles üles, kes õpilastest olid juudid ja väitis, et mõtles Hermionet mustanahalisena, kuid nüüd on rünnakute all, sest tunnistab meest ja naist sugudena.
Nii et tänased revolutsionäärid, sotsid ja sallivuslased, feministid ja ellgeebeeteelased, inimõiguslased ja võrdsusvolinikud, teie elu on määratud mööduma kaevikutes ja barrikaadidel, vere ja repressioonide õhkkonnas. Või vaidleb keegi vastu? Vaadake ise, mis Läänes toimub: raamatuid ja filme kirjutatakse poliitkorrektsemaks, hävitatakse monumente ja ajalugu, vihakõneseadustega suletakse suid ja vähendatakse teemasid, millest võib üldse kõneleda. Kus te näete veel demokraatiat?
Neomarksism hävitab ka majanduse, sest turumajandust alles jätta ei saa, see tekitab igal juhul ebavõrdsust, ekspluateerimist, diskrimineerimist, üldisele võrdsusele mittesobivaid alluvussuhteid ja nii edasi. Ettevõtlusest kaob konkurents ja kasumlikkus, sest majanduslikku tegevust reguleerivad ideoloogiad ei luba ju ukse taha jätta pagulast, kel pole haridust ega oskust vajalikuks tööks; triibulised sookesksed nimekirjad tähendavad võrdsust, mitte juhtimis- ja ettevõtluskompetentsi; isegi kui töö on kiirust ja füüsilist jõudu nõudev, ei tohi eirata eakaid ja puudega inimesi, ja nii edasi.
Majanduse ülevõtmist marksistide poolt näitavad kõik need kampaaniad, kus firmad loobuvad igipõlistest kaubamärkidest, mis solvavat kedagi, kasutavad uusi värvikombinatsioone, et meeldida agressiivsetele vähemustele; kuuletuvad vastuväideteta survegruppide nõudmistele ja teevad palju muud, millel pole midagi ühist ettevõtluse põhieesmärgiga – teha raha ja saada kasumit. Isegi kliimavõitlus on revolutsionääride huvides tööle pandud.
Lääne ühiskond on neomarksistlikust pandeemiast nakatunud – inimesed on pandud nõustuma enda suukorvistamisega, mida nõuab solvumis- ja vabandamiskultuur; toimuvad kollektiivsed hullumeelsused, nagu põlvitamine kurjategijate ja märatsejate ees; enda alandamine, kui valged naised suudlevad mustade jõmmide saapaid ja mehed kannavad vabatahtlikult ahelaid, tunnistades end orjadeks – see hullumeelsus on koroonaviiruse tasemel. Lääs on juba revolutsiooni pantvang.
Üks marksistidele omane nähtus on pidev vabanduste nõudmine – seda on vaja selleks, et inimene ennast ise alandaks, tunnistaks ennast kurjategijaks, lubades ja nõudes enese karistamist, ning sisuliselt andes loa isegi enda tapmiseks, kuna ta ise ütleb, et ei vääri kaastunnet ja halastust. Eestis on vabanduste nõudmine sotside ja reformarite pärusmaa.
Eelmisel sajandil tuli verine marksism idast, Nõukogude Liidust, nüüd aga hiilib ta siia oma uuest kodust, Läänest, kuhu Eesti naiivselt Venemaa juurest lahkudes kiirustas. Vaimne GuLag on Lääne-Euroopas juba olemas, ajakirjandus pravdastub, majanduses toimub vaimne kollektiviseerimine, hariduses ja kultuuris Kultuurirevolutsioon – tere tulemast Põrgusse!
Igat revolutsiooni aga saab summutada kontrrevolutsiooniga. Või vähemalt Marxi-hullude võimult kõrvaldamisega…
