Arutelu aluseks oli ESK poolt teostatud arvamusuuring, millel esinaine Lia Hess peatus avakõnes üksikasjaliselt, tuues sealt esile huvitavat statistikat ning pakkudes arutluseks kolm temaatilist paketti, mida osalenud aitasid oma arvamustega lahti mõtestada.
Kõigepealt keelekasutus. Igaüks teab, et keel on oluline osa meie rahvuskultuurist. Ometi on kakskeelsus siinses ühiskonnas kujunenud nüüd reaalsuseks, mida ei saa enam eirata. Ka koosolekul kõlas peamiselt inglise keel. Mitmed sõnavõtjad mainisid sünkroontõlke vajadust ja tõid näiteks Toronto Eesti Baptisti Koguduse (TEBK), kus seda on juba aastaid rakendatud. Tõlkijate töö pole kerge – eriti keeruliselt sõnastatud ning kõnede ja ettekannete puhul, aga toime nad tulevad! TEBK-s kasutatakse sünkroontõlget isegi siis, kui kuulajate seas on kasvõi üks eesti keelt mittevaldav inimene. Küllap just tänu sellele on koguduse mõjupiirkonnas suudetud hoida noori ja segaabielupaare. Mõistagi pole sünkroontõlget vaja kõigil eesti üritustel, vaid üksnes vajaduse korral. Eesti keele mittevaldamine ei tohiks küll olla takistuseks kogukonna tegevuses osalemisel. Kui kaugele aga vastavate mööndustega minna? Koosolekul kõlanud ettepanekut, et eesti kooli ja lasteaia lõpuaktused peaksid toimuma kahes keeles, on küll raske aktsepteerida. Siin võiks lahenduseks olla just sünkroontõlge.
Teine teema – kogukonna aktiivsus ning organisatsioonide ja ürituste dubleerimine. Etteheited sündmuste kalendri ja organisatsioonide teabe puudumisest on siiski alusetud. Toimuvad üritused on kirjas Eesti Elu sündmuste kalendri rubriigis ja võrguversioonis, sellekohast põhjalikku infot leiab ka ESK võrgulehelt ja ringkirjadest. Eesti organisatsioonide kohta on aga rohkesti teavet Eesti Elu tähtraamatus. Seal on samuti Toronto eesti organisatsioonide kuupäevaline tegevuskalender. Tähtraamat on vajalik ja sinna tasub alati kiigata! Ettepanek luua uusi eesti organisatsioone tekitab kõhklusi, ent kui need aitaksid liita noori meie kogukonnaga, siis miks mitte katsetada?! Üks sõnavõtja nentis kurvalt, et nende laudkonnal lahendusi pakkuda pole, on ainult mure, mis meist saab kauges tulevikus, 50 aasta pärast. See viis sujuvalt arutelu kolmanda teema juurde – kuidas tuua “kadunud hinged” eestluse rüppe tagasi ja kuidas kõiki ka nn uustulnukatest eestlasi haarata kogukonna tegevusse. Arvati, et nende integreerimine eesti ühiskonda peaks olema meie kõigi missioon. Ja õige see on.