Hõimuveli on Matti Temisevä, keda märkamata on raske, kui mitte võimatu, Eesti Maja uksest sisse-välja käia. Viitsütik on kirjamehe oma, Matti enda käes käivad asjad ikka kärts ja põmm, nagu polekski seitsetkümmet aastat turjal. Ometi on teada, et ta sellest verstapostist juba 14. oktoobril mööda marssis, selg sirge nagu spordimehel kunagi. Leiame Eesti Majas tühja klassiruumi ja kulutame lugejate huvides kümmekond minutit ta kallist tööajast vestlusele.
EE. Tean sinust kahetsusväärselt vähe. Räägi, millisest Soome nurgast sa pärit oled, millal Torontosse tulid ja mis sind selleks ajendas.
MT. Olen pärit Tamperest. Kanadasse tulin 1974. aastal, kui Vaba Eestlane otsis küljendajat ja avaldas vastava kuulutuse Soome ajakirjanduses. Vastuseid said nad kaks, üks neist oli minu oma. Nad jäid minu avaldusega rahule, kuid saatsid kutse kogemata teisele. Kui see siis oma paberid sisse andis, taipasid kutsujad oma eksitust. Eks neil oli omajagu sekeldust ja vastamisi seletamist, kuid lõpptulemusena tulin siia ikka mina oma perega.
EE. Kui suur su pere sel ajal oli?
MT. Tulime kolmekesi: mina, abikaasa Leena ja kuueaastane poeg Janne. Noorem, Markus, sündis Torontos. Eesti keelt ei osanud keegi meist, õppisime töö käigus ära, soomlasele see suurt raskust ei tee. Vahel mõtlen, et eks mu töökaaslased õppinud algul minult samavõrra soome keelt. Avasin oma ettevõtte, trükiladumisega olin tegelenud juba Soomes. (Pikemalt Eesti Elu 4.dets. paberlehest)
