Legendaarne jäähokiväravavaht Vladislav Tretjak peab elu mänguks Kanada ja N. Liidu 1972. aasta duelli Montrealis. Sellest päevast karjääri lõpuni oli tal unistus: tõmmata Canadiensi särk selga ja nautida Forumi hallis kodupubliku toetust. Ent tema ja vaba maailma vahel rippus raudne eesriie.
Gunnar Press
«Aga ma olin viimane, kes Forumi jääl enne Canadiensi uude koduhalli kolimist uisutas,» ütleb FC Levadia külalisena Tallinnas viibiv Tretjak. «Kohal olid mitmed hokitähed, viimane ring lubati uisutada mul.»
Mängisite elu parimad mängud just kanadalaste vastu?
Arvan küll. Mind innustas Kanadas juba 20 000 pealtvaatajat, innustas seegi, et publik karjus meie vastu. Ma ei mänginud üksnes kodumaa, vaid kogu Euroopa eest! Sain tõelise rahulduse, matšid proffide ja amatööride vahel tähendasid ju revolutsiooni nagu Gagarini kosmoselend.
Kuidas Canadiens ettepaneku tegi?
Kaheteist aasta kestel tehti ametlikke ja mitteametlikke ettepanekuid. Kingiti Canadiensi särke ja kinnitati: ootame sind. Egas üksnes mind... Torontos kirjutati Valeri Harlamovile selsamal 1972. aastal miljonitšekk välja: tule ainult!
Pärast 1984. aasta olümpiat ründas Montreal viimast korda?
Seks ajaks oli amatööride hoki minu jaoks ammendunud. Olin võitnud kõik, mis võita andis, ja lõpututest laagritest väsinud. Nõustunuks Liidus jätkama, kui pääsenuks laagritest. Peatreener Viktor Tihhonovile selgitati: las Tretjak olla kodus, ta ei joo, ei suitseta. Tihhonov vastu: ei, kõigile kehtivad ühed reeglid.
Kui sai selgeks, et mu Liidu-aeg on läbi, sõitsid Canadiensi juhid Moskvasse, kohtusid isegi partei poliitbüroo liikmetega. Kuid mul ei lubatud lahkuda. Saanuks hea, Wayne Gretzky omaga võrreldava lepingu...
Vägisi lahkumisele ei mõelnud?
Tahtsin ametikult minna. Pere oli siin, olin Liidu koondise liider. Mõte kodumaa reetmisest ei mahtud pähe.
Kanada ründajad tunnistasid, et lausa kardavad teid.
Ründaja hakkab pelgama, kui näeb, et väravavahti on raske üle mängida. Kanadas levis arvamus, et just mina olen venelaste võitudes süüdi, kuigi kogu meie meeskond mängis hästi. Kanadalased käisid mind treeningul filmimas, püüdsid mu vormi aimata ja ennustasid selle põhjal tulemusi.
Ise polnud eksimatuses nii kindel. Kui Kanadas korraldati väravavahtidele bullitite võistlus, pabistasin nagu enne eksamit, ei saanud magada. Teised ütlesid, et maganud rahulikult, sest «sa võidad ju niikuinii».
Mis teeb väravavahi kardetavaks?
Heaks väravavahiks sünnitakse. Siis on vaja õnne: sattuda heasse meeskonda hea treeneri käe alla. Lõpuks on enda võimuses hoolitseda, et talent kaotsi ei läheks. Ma ei jätnud 21 aasta jooksul vahele ühtki treeningut.
Teie «hea treener» oli Anatoli Tarassov, lülitades teid 15aastasena CSKA põhitiimi treeningutesse.
Jah, tema. Mängisin CSKA kuni 15aastaste seas juba üheteistkümnesena. Tarassovi otsusele mind meeste sekka kutsuda seisti vastu. Ta lõi käega: ise tean. Mulle ütles: tule ja hakka tööle, poolfabrikaat; pead vastu, tuleb sinust suur väravavaht!
Hilisemast treenerist Tihhonovist räägiti kui diktaatorist. Oli Tarassov teistsugune?
Tarassov oli suurem diktaator! Ta uskus kindlalt, et kui mängijaid karmilt ei kohtle, lähevad nad käest. Ta püüdis isiklikku elugi mõjutada. Tarassovil võis õigus olla, sest sportlased polnud nii intellektuaalsed kui tänapäeval.
Kuidas CSKA ja Liidu koondise tähed poisikesse suhtusid?
Väga hästi. Esiteks olin lühike ja kleenuke, nagu vajasin kaitset. Teiseks on väravavahte alati hoitud, nii platsil kui väljaspool.
Mängisite kolmes erinevas põlvkonnas, kaaslasteks Firsov ja Ragulin, Petrov, Mihhailov ja Harlamov ning Larionov, Makarov, Krutov ja Fetissov. Kuidas täheparv isekeskis läbi sai?
«Vanadest» on parimad mälestused, Raguliniga elasin reisidel ühes toas. Ei julgenud öösel hingatagi, et mitte ta und häirida. Kuid tema toetas igati.
Petrov ja Mihhailov olid bossid, hoidsid omaette, andsid treenerile teada, kes mängima peab. Kord püsis majas nagu sõjaväes. Larionovi-Krutovi ajal kohtlesid liidrid teisi juba demokraatlikumalt.
Ainus skandaal sündis, kui Vjatšeslav Fetissov tahtis NHLi minna. Tihhonov ütles ära, tahtis meeskonda koos hoida. Makarov, Krutov, Larionov ja maletaja Garri Kasparov käisid teda teles kaitsmas. Fetissov läks.
Nagu ka teie 1990ndal, kui Chicago Blackhawks tööd pakkus.
Siis polnud veel sobilik, et auastmega sõjaväelane välismaale tööle läheb. Aga minu hinges ei käinud jutt enam reetmisest - läksin ega ole kahetsenud. Töö kuulsustega nagu Dominik Hašek, Martin Brodeur - Brodeur on praegu maailma parim väravavaht! - ja Ed Belfour pakub rahuldust.
Nagu ka töö Ameerika minunimelistes väravavahtide koolides, kust tuleb 500 väravavahti aastas.
Venemaa on andnud NHLile hulga staare, kodus viskavad litrit algajad.
Ega seda tendentsi peata. Fännide seis pole muidugi köitev: üks asi on kaasmaalaste üle uhkust tunda, aga neid oma silmaga näha oleks etem.
Nagano ja Salt Lake City olümpial töötasite ühena Venemaa koondise treenereist. Mängijate kutsumine polnud kerge?
Kahjuks küll. Ühest küljest tuleb mängijaid mõista: 80 mängu NHLi põhihooajal pluss play-off tähendab ränka koormust ja klubist vaba aega on tõesti mõistlik näiteks ravimisele kulutada. Teisest küljest peaks koondisekoht olema auasi.
Arvan, et tihti on süüdi kodumaalt kõlanud solvangud - nagu kehvema mängu teed, öeldakse sandisti. Tänapäeval levib see tulena, jutt, mida praegu räägime, on homme Chicagos teada. Inimeste eest tuleb hoolitseda.
Kas poeg Dmitri ei püüdnud spordis läbi lüüa?
Püüdis, kuid ei löönud. See-eest kuuene pojapoeg Maksim lööb hokit innukalt. Küsis: «Vanaisa, on sul oma hambad?» Vastasin, et jah. «Aga ründajatel ju pole!» Ütlesin, et mängisin, mask ees. «Siis tahan mina ka väravavahiks saada,» otsustas ta.
Neil päevil tuleb Maksim minuga Chicagosse, tuleb treenima.
Kuidas end vormis hoiate?
Jooksen, tõstan kangi, sõtkun veloergomeetrit. Chicagos käin jääl, suudan veel väravas harjutusi ette näidata.
Veteranide võistlused ei tõmba?
Vähemalt väravas ei taha ma seista. Püsti-pikali, lihtsalt ei jaksa. Rünnakul ju võiks proovida, aga ikkagi... Mõni tuleb, läkiläki peas ja sigar suus... No pole minu jaoks.
Treeningul vahel Chicago poisid nõuavad, et mingu ma väravasse. Protestin: kuulge, teie olete 20, mina 51. Nad jorisevad edasi: no mine, me tahame just sulle sisse visata!
Hokimees Vladislav Tretjak
Sündinud: 25. aprillil 1952 Dmitrovis lenduri ja võimlemisõpetaja peres. n Väravavahi tee algus: alustas ründajana, 11aastaselt siirdus väravasse; kuulus kuni neli aastat vanemate N. Liidu koondisse; 15sena treenis Moskva CSKA põhimeeskonnas; MMil kuulus N. Liidu koondisse esmakordselt 17aastasena 1970. n Olümpiamängud: 3 kulda (1972, 1976, 1984) ja 1 hõbe (1980). n MM: 10 kulda, 2 hõbedat, 1 pronks. n EM: 9 kulda, 3 hõbedat, 1 pronks. n Kanada karikas: võitja aastal 1981, turniiri kasulikem mängija. n N. Liidu liiga: 13 kulda ja 3 hõbedat. n Väravavahitee lõpp: loobus pärast 1984. aasta olümpia viimast mängu, kui luhtus viimane lootus siirduda NHLi. n Suur au: valiti 1989 Toronto Jäähokikuulsuste Halli ainsa NHLi mittekuulunud mängijana (pildilt näeb seda kinnitavat sõrmust). n Tegevus pärast mängijakarjääri: 1984-90 sportmängude ametnik CSKAs ja spordikomitees; aastast 1990 Chicago Blackhawksi väravavahtide treener; aitab Põhja-Ameerikas kaasa seitsme omanimelise väravavahtide kooli tööle. n Pere: abikaasa Tatjana, poeg Dmitri (30), tütar Irina (26), pojapoeg Maksim (6) ja tütretütar Anna (10 kuud).
Tretjaki maja hämmastas Gretzkyt
Kui Kanada äss Wayne Gretzky Tretjakil Moskvas külas käis, näitas too talle eemalt üheksakorruselist magalat, milles asus tema korter: «Näe, seal on minu maja!» Gretzky imestas: «Nii suur, mul on kolmekorruseline!» Nüüd muigab Tretjak: «Nii see oli!»
Hoki ajaloost.Tretjak: «Ihkasin Canadiensi. Kaksteist aastat unistasin...» SLÕL
Kuumad uudised | 17 Jun 2003 | EWR
Kuumad uudised
TRENDING
