Tuntud teleajakirjanik Edward R. Murrow astus McCarthy poolt süüdistatud isikute kaitseks välja. Ta lõpetas oma igaõhtuse uudistesaate sõnadega: „Good night and good luck“, mis ka filmile pealkirja andis. Ta oli aus mees, aga ei olnud teadlik nendest paljudest N Liidu spioonidest, kes USA valitsuses tegutsesid. Ta ei teadnud ka, et tema väga hea sõber Lawrence Duggan oli N Liidu spioon.
Kui FBI hakkas Dugganit üle kuulama, sooritas ta enesemõrva, hüpates ühe Manhattani kõrgehitise aknast välja. Võib ka arvata, et teda lükati. See sündmus tiivustas Murrow'd ja tema liberaalseid mõttekaaslasi üsna vihaselt Duggani kaitseks välja astuma. Praeguseks on aga tõde selgunud. Dešifreeritud N Liidu telegrammid ja hulgalised dokumendid sealsetest arhiividest tõendavad vastuvaidlematult, et Duggan oli üks Stalini tähtsaimad spioone. Ta kasutas oma positsiooni USA Välisministeeriumis tähtsate dokumentide kopeerimiseks ja edastamiseks N Liidule. Mõned dokumendid olid nii tähtsad, et need saadeti otse Stalinile ja Molotovile. Duggani tegevus põhjustas paljude isikute hukkamise N Liidus. „McCarthyism“ ei tapnud Dugganit, tema süü tegi seda.
Ülaltoodud filmi eesmärgiks on ajakirjanik Murrow võitluse õilistamine ja senaator McCarthy tegevuse hukkamõistmine. Kuna nendest sündmustest on möödunud nii palju aega, siis on võrdlemisi tõenäoline, et enamik filmivaatajaid ei ole teadlikud selle tegelikust tagapõhjast ning müüt McCarthyst kui südametust süütute inimeste süüdistajast leiab kinnitamist ja tugevdamist. Jäi vaid põnevusega oodata, kas Hollywood seda ajaloo väänamist ka Oscari auhinnaga pärjab. Mida Hollywood ei teinud.