Homeeriline Bush
Ja jälle peab ütlema: vanadel kreeklastel oli oma sõna selle jaoks. Ja see sõna oli „Ajax“. Ja see tähistas ühe õnnetu kreeka antiheerose nõdrameelset veretööd Trooja sõjas. Miks sellest kirjutada? Vastus: sellepärast et president Bushi vastased on hakanud teda üha sagedamini portreteerima mingi tänapäevase Ajaxina. Kes või mis ta siis õieti oli?
Me loeme Homerose surematust eeposest „Ilias“, et hiidjõuline, kuid pisut kohtlane sõjasangar Ajax, olles kaotanud kahevõitluse Odysseusega, tapab meeltesegaduses maha terve lambakarja, kujutledes end võitlevat troojalaste vastu, ning mõistusele tulles võtab ise endalt elu. Mõningate vaatlejate arvates on see täpselt, mida president George Bush teeb Iraagis. Ja nad ei ole kitsid omistama Bushile tunnusjooni või epiteete, mis ei lase kahelda, et tegu on normaalse mõistuse kaotanud isikuga.
Selle hoiaku võttis alles hiljuti otsekui pähklikoores kokku Venezuela president Hugo Chavez, kui ta oma südamesõpra Fidel Castrot tervitades ütles Ameerika Ühendriikide kohta: „USA-d valitseb mõrvar — üks hullunud inimene.“
Selle vaate juurutamine ameerika intelligentsi poolt algas otsekohe pärast 2001. a. septembritragöödiat. Juba 12. septembril kuulutas Pakistanis külas viibinud maailmakuulus ameerika keeleteadlane Noam Chomsky, et ligi 3000 inimese hukkamine terroristide poolt oli tegelikult üks tänuväärt asi, mille USA on kuhjaga ära teeninud, ning ta aatekaaslane, äärmusvasakpoolne kirjanik Susan Sontag tõstis autribüünile terroristid kui sündmuse tõelised sangarid. Mõlemad heitsid niiviisi USA valitsuse poliitikale kriminaalsuse varju, mis sai domineerivaks akadeemilistes ringkondades, massimeedias, Hollywoodis ja demokraatide partei vasakul tiival pärast Iraagi sõjakäigu algust märtsis 2003.
Kongressis deklareeris rahvasaadik Cynthia McKinney (Georgia demokraat), et Bushi valitsus teadis a. 2001 juba ette 9/11 terrorirünnakutest ja kasutas Iraagi sõjakäiku 2003. a. rahalise profiidi lõikamiseks „oma poistele“.
Vermonti eks-senaator ja 2004. a. valimiste üks presidendikandidaat Howard Dean (praegu demokraatide erakonna keskjuhatuse esimees) võrdles Bushi massimõrvari ja sõjasüüdlase Serbia ekspresidendi Slobodan Miloseviciga, kelle üle praegu peetakse kohut Haagis, kus teda süüdistatakse inimsusevastastes kuritegudes. Ei jäänud tulemata ka Bushi võrdlemine saksa natsidega, isegi Adolf Hitleriga, nagu seda tegi äärmusvasakpoolsete heldekäeline rahastaja George Soros.
Hollywoodi patriitsid ehk nn meelelahutustööstuse (entertainment industry) tippkujud ühinesid arvukalt kineasti Michael Moore’iga, kelle film „9/11 Fahrenheit“ on mõeldud tõestama, et 2001. a. terrorirünnakud Maailma Kaubanduskeskusele ja USA Kaitseministeeriumi hoonele, millistes hukkus ligi 3000 süütut meest, naist ja last, olid nn inside job ehk tegelikult lavastatud Bushi valitsuse enda poolt (arvatavasti Iisraeli abiga).
Teisisõnu: pea kõigil neil elualadel, milliste eliit kujundab ameerika avalikku arvamust, on viimase nelja aasta kestel üha süvenenud vaade, et president George Bush ei saa olla täiesti normaalne – ta peab olema vähemalt kriminaalne ja võibolla koguni patoloogiline. Peab olema „mõrvar – üks hullunud inimene“, nagu seda nii lakooniliselt sõnastas Venezuela president Chavez, või vähemalt — vanakreeka analoogiat kasutades — nagu too õnnetu somnambuulne massimõrvar Ajax, kes tapab ära lambakarja ja ei tea, mida ta teeb.
Kuid Ajaxi analoogial samuti nagu võrdlusel Hitleri või Miloseviciga, on üks suur puudus: ameerika rahvas ei pea Bushi Ajaxiks. Keskmine ameeriklane ei ole samal arvamusel kui Howard Dean, Michael Moore või Cynthia McKinney.
Hiljuti korraldas nimekas Pew uurimiskeskus rea rahvaküsitlusi Iraagi sõja populaarsuse ja Bushi prestiizhi kohta eri elualadel. Pea kõigis „tooniandvais“ kutsegruppides nagu professorid, ajakirjanikud, filmistaarid jne, oli küsitletute hinnang Bushile kui presidendile ülekaalukalt negatiivne, kuid samas leiti, et sõda tuleb praegustes oludes jätkata. Juulis teostatud küsitlus näitas, et 60% ameerika üldsusest peab „stabiilse valitsuse“ loomist Iraagis võimalikuks ja ainult üks kolmandik peab seda võimatuks.
Novembri lõpus läbi viidud erinevate kutsegruppide küsitlustulemus oli silmiavav. Näiteks ainult 27% ülikoolide õppejõududest ja 23% ajakirjanikest pidas demokraatliku valitsuse loomist Iraagis võimalikuks, ja samal arvamusel olid ka kõigi teiste vabakutseliste populatsioonid.
Kuid küsitlus paljastas ka ühe vähetuntud, aga tähendusrikka erandi: ameerika sõjavaelaste ja ameerika üldsuse hinnangud langesid kokku ja olid risti vastu kultuurieliidi hoiakule: sõjaväelastest 54% ja ameerika üldsusest keskmiselt 56% — seega rahva enamik — uskus demokraatia võimalikkusse Lähis-Idas.
Miks on massimeedias nii vähe juttu sellest, et ameerika madrused, lendurid, jalaväelased ja dessantsõdurid on optimistlikumad kui ameerika intellektuaalid selle hindamisel, mille eest Ameerika võitleb? Ja et nimetada Ameerika vägede ülemjuhatajat president Bushi „hullunud inimeseks“ või meie päevade Ajaxiks (Hitleriks, Miloseviciks), on allpool igasugust taset.
Arvamus
TRENDING
