Tõnu Kaljuste
12. september kell 6:12 · Tallinn, Estonia
Jutuke oma mätta otsast
Eellugu
Tallinna Filharmoonia asutuse loomisest pean rääkima eelloo.
Mu huvi pälvisid kunagi väga baroki aegsed suurvormid, mille stiili ja artikulatsiooni õppisin Rootsi dirigendi Anders Öhrwalli juures. Tõin selle kogemuse Eesti Filharmoonia kammerkoori kavadesse. Meie repertuaariks olid peaasjalikult Bachi ja Händeli teosed. Orkestri komplekteerisin Eesti Raadio kunagise kammerorkestri muusikutest, kellega sai koostöö alguse 1978 kontserdiseeria “Tornikell minu külas aegu”. Elar Kuiv, Ulrika Kristian, Mart Laas, Egmont Välja ja Aleksander Jõgi olid kaasteelised.
Lahkumine Eesti Kontserdist
Kuna Eesti Kontserdi hooaja kavade koostamisel olid eriarvamused, lahkusin EFK-ga suurest turvalisest riiklikust asutusest ja alustasime isiseisva asutusena. Mis olid need erimeelsused ? Näiteks see, et kui soovisin esitada ühes hooajas Bachi h-moll missat ja tema mõlemaid passioone, siis Eesti Kontserdi kunstiline juht arvas, et seda on liialt palju.
Siis tekkis mul arusaam, et kui muusikuid ja ennast arendada teatud põhjalikkusega, pean olema vaba igasugustest ülemustest.
Ideaalid
Lahutuse protsess, kus Eesti Filharmoonia kammerkoor haakis end lahti Eesti Kontserdist oli valuline. Osalt pärandiks saadud minimaalse eelarve tõttu suundusime koostööle rahvusvaheliste plaadi- ja kontserdifirmadega. Kodumaises muusikaelus kasvas koor kokku kammerorkestriga, kellega toimusid mitmed kontserdiseeriad Bachi kantaatidest ja Händeli Messias. Peale kontserdiseeriat “Bach ja Pärt” sai alguse meie koostöö Arvo Pärdiga, mis arenes plaadistuseni Saksa plaadifirmas ECM. Tekkis ühine hingamine ning koos sellega idee, et kaunis oleks tegutseda ühe asutusena nn Kammerfilharmooniana.
Linn ja riik
EF Kammerkooriga jätkasime riikliku asutusena. Samas sai selgeks, et Eesti Kontsert on nagu rohkem riiklik kui meie kollektiiv. Isegi minu organiseeritud ja riiki ostetud barokkorel jäeti Eesti Kontserdi bilanssi. Sai ka selgeks, et meie asutuse laienemine kammerorkestri võrra oli riiklikus süsteemis võimatu. Vastuseis oli selge. Samas sai ajalehest “Sirp” lugeda aegajalt itke teemal
“ei ole meie muusikaelus pidevalt tegutsevat kammerorkestrit “.
Eesti iseseisvuse koidikul hakkasin uurima kammerorkestri loomiseks teisi võimalusi. Juhuslikult kuulsin puhkpillliorkestrit Tallinn ning sain teada, et nad on Tallinna palgal. Arutades sealse direktoriga orkestri üleviimist armee või politsei koosseisu, tekkis lootus saada Tallinna puhkpilliorkestri töökohad ja harjutusruum kammerorkestrile. Need olid nn poole kohaga töökohad. Tahtsin kujundada iseseisevat kollektiivi, mitte muuta kammerorkestrit haltuura kohaks, kus muusikud maanduvad peale väsitavat tööpäeva põhitöökohast . Kõrvad ja pilgud pöördusid noorte poole. Sel ajal tegutses noortega aktiivselt Jüri Gerrez . Tema orkestri kõla köitis mind . Hakkasin ääriveeri tutvust arendama. Pakkusin yhiseid esinemisi, lindistusi ja turneesid. Lisaks noortele tuli kammerorkestrisse tööle tšellist Mart Laas vanast koosseisust.
Esimene kontsert Tallinna Kammerorkestrilt
Tänuks Tallinna vastutulelikkusele panime orkestri nimeks Tallinna Kammerorkester.
Muusikutele on niisugune kollektiivi nimi tuttav. Tegutses see ju kunagi sümfooniaorkestri kontsertmeistrite initsiatiivil. Plaadistati, lindistati filmimuusikat jne. Teadsin, et Jaan Rääts kirjutas kunagisele Tallinna Kammerorkestrile oma kõige populaarsema “Kontserdi kammerorkestrile” . Teate küll see … tra ta ta ta ta ta ta ta…. Et tähistada uue Tallinna Kammerorkestri sündi tellisin Erkki Sven Tüürilt uue teose. Ütlesin talle vaid , et tore oleks, kui see hakkaks pihta kohe usina energiaga nagu tegi seda omal ajal Räätsa teos. Nii sündistki “Show kammerorkestrile”, mille esitasime 1993. aastal esimesel Tallinna Kammerorkestri kontserdil.
Kontor ja asjade ajamine
Kahe kollektiiviga ühe mütsi alla jõudmine vasardas ikka peas ning hakkasin otsima “ühise kodu” võimalusi. Samal ajal kompasin linna ja riigi ühisasutuse kammerfilharmoonia loomise ideed.
Selgus , et Tallinnas hakkab Kanuti Gildi hoonest lahkuma telefonikeskjaam ning, et enne sõda olnud seal arvestatav kammermuusika saal. Hoone tundus kahe kollektiivi tegevuseks sobolik. Hoone kuulus siseministeeriumile. Alustasin hoone omanduse muutmise protsessi. See õnnestus ning hoone sai Tallinna omaks. Linnapea Ivi Eenmaa teatas AK vahendusel televisioonis, et EFK ja TKO on saanud endale uue kodu. Paraku hakkasid edasised protsessid toimuma väga aeglaselt. Kontoril ja muusikutel huvi ühistegevuseks rauges. Peamisteks probleemideks kujunesid linna ja riigi vahelised vastuolud ning ka kammerorkestri kartus, et nad jäävad vaid EFK “saatebändiks”.
Tallinna Filharmoonia
Tallinna Filharmoonia nimi tekitas aasta pärast Tallinna Kammerorkestri sündi paraja segaduse. Osalt hakati Eesti Filharmoonia Kammerkoori kutsuma Tallinna Filharmoonia Kammerkooriks ja Tallinna Kammerorkestrit Tallinna Filharmoonia Kammerorkestriks. Tallinna Filharmoonia ristiisaks sai minu mäletamist mööda Tarmo Leinatamm, kes alustas Tallinnas tööd aasta pärast Tallinna Kammerorkestri loomist.
Kogu administratiivne üksus, mis oli Tallinna Kammerorkestri tarvis loodud, hakkas muutuma iseseisvaks kontserdiasutuseks.
Rahvusvaheliselt tähendab filharmooniline tegevus sümfooniaorkestrit koos oma kodukontsertsaaliga. Filharmooniline tegevus Nõukogude Liidus tähendas kontserdiorganisatsiooni, kes tegeles kõigega - estraadist sümfooniani.
Tallinna Filharmoonia püüdis algul luua Tallinna Filharmoonikuid, tehes nendega Tallinna Kammerorkestri kaasabil “mjuusikale” ning sümfooniakontserte. Paraku ei kujunenud see jätkusuutlikuks.
Kahekümnendaks Tallinna Filharmoonia sünnipäevaks on kujunenud kunagisest Tallinna Kammerorkestrit teenindavast asutusest kontserdiorganisatsioon, mille kodu Mustpeade Maja on kujunenud Tallinna muusikaelus toredaks kohtumispaigaks.
Palju õnne sünnipäevaks !
HOMME on GALAKONTSERT : TALLINNA FILHARMOONIA 20 Lugu FBst
Kultuur
TRENDING
