Üheksakümnendate aastate algul oli Eesti NATOsse astumise plaan rohkem naiivsete unistus või hirmunute lootus. Tänaseks on see organisatsioon jõudnud meile lähemale, kui siis oleks osatud arvata. Kahtlejaid, kartjaid ja tondinägijaid on veel selleski punktis.

Arvatakse, et kutse NATOsse on parim uudis viimase 11 aasta jooksul, aga leitakse ka, et alles saime ühe võimu alt vabaks, miks me jälle kuskile kuuluda ihkame. Kardetakse, et kui NATO otsustab kedagi rünnata, siis on see ühtlasi väljakutse ka Eestile. Samas ollakse veendunud, et NATO on Eestile ainus võimalus iseseisvuse tagamiseks. Valdav on seisukoht, et NATO on hea seljatagune ja liitumisel leitakse olevat rohkem positiivseid kui negatiivseid külgi. Sellised on meeleolud, mis valdavad siinseid inimesi peale tähtsa uudise saabumist.

Loo kooli kodanikuõpetuse õpetaja Aare Värke kinnitas, et kuigi Eesti peab arvestama oma geograafilist asendit ja ajalooliselt pidevat põrklemist ida ja lääne vahel, on NATOsse kutse saamine siiski väga kasulik, asudes seega lähemale pikaajalistele demokraatlikele lääneriikidelele. “Lastele olen kodanikuõpetuses pidevalt edastanud uuemat materjali, mis uudiste näol lisaks tuleb, ja seda seostanud põhimaterjaliga. Koolis oli meil kodanikupäev, kus õpilased kirjutasid oma arvamust seoses NATOsse kutse saamisega ja millised nad arvavad olevat Eesti kohustused ja vastutused seoses sellega.”

Kas kutse NATOsse on Eestile pigem kohustus või kingitus? Milline on Teie isiklik suhtumine NATOga liitumisse ja mida see võiks muuta?

Alar Ehala, Kaitseliidu Harju Maleva staabiülem:
“Kutse ühinemiseks NATO-ga on selle organisatsiooni liikmesriikide tunnustus Eesti Vabariigi kaitsepoliitilisele tegevusele. Kutse saamine ei tähenda veel meie riigi liikmelisust, kuid näitab meile kätte suunad, millega peame tegelema, et õigustada oma liikmelisust tulevikus. Kindlasti toob kutse kaasa hulga kohustusi ja vastutust, kuid NATO on praeguses maailmas toimuvate protsesside taustal kindlasti kõige enam kaitsealast turvalisust pakkuv organisatsioon.

Mida peab tegema konkreetselt ära, et meist saaks võrdväärne lepingupartner NATO liikmesriikidele – see selgub kindlasti läbirääkimiste käigus. Esiteks on meil kõigil vaja selgeks teha, mida oleme valmis andma ja mille eest maksma, et kaitstud oleks meie pere, ligimesed ja need põhiväärtused, millele tugineb Eesti omariiklus. Arvan, et meie kaitsestruktuurid on üles ehitatud tänapäeva- ja ka tulevikunõudeid arvestades. Kogemus näitab, et oleme juba täna valmis koostööks NATO projektidega. Kaitsejõududele toovad läbirääkimised kaasa kindlate jõukohaste ülesannete väljaselgitamise ning määratakse ära konkreetsed teed nende elluviimiseks.”

Transpordifirma juhtivtöötaja Kaire:
“Minu subjektiivse arvamuse kohaselt on NATOga liitumine paratamatu samm ja
seega kohustus. Huvitavas kohas paikneva väikeriigina jääme me alati erinevatele
huvigruppidele jalgu. NATO vähemalt esitab asja viisakalt, ei sõida kohe tankiga peatänavale.”

Kultuurivaldkonnas töötav Indrek:
“Sümboolselt on NATO kutse suur asi. Kas sellest otsest kasu ka on, eks seda tulevikus näe. Arvan, et liitumine on pigem hea kui halb. Minu elus ei muuda see otseselt midagi, pisut turvalisem tunne on küll. Tegelikult on see ju hetkel ainult sõnad paberil, muud midagi. Kui Venemaa Eestile kallale tuleks, ei või kahjuks kuidagi kindel olla, et NATO riigid meile appi tulevad.”

Tallinna Tehnikaülikooli tudeng Anne:
“Mõnes mõttes on NATOlt liitumiskutse saamine kohustus, kuid seda meie enda julgeoleku huvides - kohustus heas mõttes. Minule isiklikult annaks see rohkem kindlustunnet, et meie “armas naaber” meid enam ei ahista.”


Turismitalu peremees Henno:
“On oluline tugevdada ka oma riigikaitset nii palju kui võimalik, mitte ainult loota NATO peale. Samas - NATOs olles on kallaletung Eestile ühtlasi kallaletung NATOle, ja nimetatud asjaolu on juba iseenesest tugev kaitse, isegi Venemaa eest.”

Märkmed: