12.10.2019 Uued Uudised
Eestit suudab praeguses hulluses tõesti kaitsta ehk vaid Neitsi Maarja.
Hillar Viksi Kinnisvarabüroo juhatuse esimees Hillar Viks kirjutab tänasest Eestis, kus kõik liigub sinnapoole, et homset Eestit enam pole.
„Olin kunagi ühes seltskonnas, kus olid sugulastel ühe aasta jooksul sündinud mitu tütart. Üks ema ütles silmade särades: „Hakkavad tulevikus koos diskol käima”. Teine vastu „Ei tea, kas siis enam diskosid ongi. Istub igaüks oma arvuti ees ja saab sealt oma kaifi kätte.” Tundub, et teine osutus oraakliks, aga sellest edaspidi.
https://uueduudised.ee/arvamus...Tuleviku ennustamiseks on üks võimalus määratleda arengu tendentsid, hakkame siis kohe õige kaugelt peale. Loodus on oma regulatsioonid üles ehitanud muuhulgas toitumispüramiidile.
Kuni eelmise sajandi keskpaigani võisime me näha ka inimühiskondade korralduses sama pilti, kus tipus valitses üks füürer, peasekretär või muu austusväärse ametinimega alfaisane, kes toitus piltlikult öeldes alamatest, kaitstes vägivallaga oma võimu- ja tõemonopoli. Vägivalla seisund ühiskonnas ongi minu arvates see, millega saab mõõta selle riigi või rahva kohta ajateljel.
Sealjuures tuleb välja, et vägivald ei ole olnud mitte lihtsalt vahend kõhu täiteks ja oma privileegide kindlustamiseks, vaid midagi väga prestiižset. Viikingile 1000 aastat tagasi ei olnud hullemat saatust kui surra vanadusse oma voodis. Sellega olid tema eest Valhalla väravad suletud. Lugupeetud viiking pidi surema sõjas, st. röövretkel.
Sama igatsust kaebab töötu paat soomlaste „Kalevalas”: teised käivad röövretkedel, aga mina pean siin rannal lebama. NB: ei igatsenud võõraid maid vaadata, vaid just röövida.
Poolakate suurromaanis „Ristirüütlid” ca 600 aastat tagasi ütleb kaunis neiu oma peigmehele : „Poistel on parem elu kui tüdrukutel. Nemad saavad sõjas käia”. Enne teist ilmasõda pärineb sõjasangar Zoja Kosmodemjanskaja venna poisikesepõlve päeviku kommentaar tema emalt: „Nii igav oli päevikut lugeda, ainult nimed, kellega sel päeval oli kakelnud”. Kakles iga päev.
Nädal tagasi tegin juttu ühe 19-aastase Eesti noormehega, kellelt tuli ootamatu tõdemus: ei ole elus kordagi kakelnud. Minu põlvkonna meestel, kes sündinud viiekümnendatel, oleks selline asi mõeldamatu.
Aastat kolmkümmend tagasi, kui avanesime maailmale, tabas mind kaks erinevat muljet korraga: ühelt poolt korjati Rootsis annetustena kokku raha mu tütre silmaoperatsiooniks, teiselt poolt imestas meile kolinud ukrainlanna, kuidas eestlase tapnud venelast ei tapetud ära eestlaste poolt. Millal meil viimati veritasu au sees oli?
Samasse ritta asetus küsimus, miks oli esimese toidupanga looja taanlane, mitte eestlane? Miks oli rootslastel vaja annetada raha võhivõõra Eesti tüdruku raviks? Paneme kõrvuti aastad anno domini 1000 ja 2000 ja saame pildi, kuidas areng on toimunud vägivallast empaatia suunas.
Samuti julgen väita, et Eesti tuleviku ja lähimineviku vaatlemiseks ei ole vajagi ulmelist ajamasinat, vaid tavalist lennukit. Või kruiisilaeva Tallinn- Stockholm. Seesamuse maamuna peal eksisteerivad korraga ühiskonnad erinevates ajastutes.
Toitumispüramiidi-sarnased suhted murenevad horisontaalseteks võrgustikeks ja uuenenud empaatiarohked ühiskonnad on valmis oma armastavasse embusse võtma ka need tulnukad Vahemere tagant, kelle peades võimupüramiidid ja vägivaldne asjaajamine alles kindlalt au sees seisavad.
Ungari peaminister Viktor Orban on ütelnud: „ Ükskord tulevad lääne-eurooplased Ungarisse, et leida siit see Euroopa, mille nad oma kodumaal on kaotanud.” See aeg on juba mitu aastat käes. Meil, Eestis.
Mul ei ole vaja järelduste tegemiseks kalleid uuringuid lugeda, tänu kinnisvaraärile on minuni jõudnud valged pagulased Lõuna- Aafrika Vabariigist, Prantsusmaalt, Belgiast.
Tsiteerin Prantsusmaalt koos abikaasaga Eestisse kolinud Anne Ville Villeneuve`i pikemat kirjutist:
„Mis puutub haridusse, siis selle tase on viimastel aastakümnenditel Prantsusmaal dramaatiliselt langenud, seda tänu 1968. aastast päritud liberaalsele ideoloogiale. Kõrgtase, mida taotleti varem, on tänapäeval käsitletav diskrimineerimisena. Üldine latt on alla lastud ja lapsed suudavad vaevu lugeda, kirjutada ja ennast väljendada.
Rahvusliku eelarve vahendid on järk-järgult suunatud „ eelisarendatava arengu aladele”, mis ei tähenda muud kui eeslinnu, kus elavad põhiliselt immigrandid. Koole suletakse maapiirkondades, kus elavad prantslased ja need, kes vastu peavad, saavad aina vähem riigi raha. On fakt, et kooli kasutatakse massiivselt „uue inimese” sellise „progressiivse” kasvatamiseks nii, nagu seda soovib globalistlik eliit. Tähtis on, et inimene ei näeks, vaid usuks, usuks uut ideoloogiat.
Uue ajastu inimene peab olema rassiliselt segatud, ilma kultuurita, ilma juurteta, kergelt manipuleeritav ja kontrollitav: üks inimkond, üks maailm, üks valitsus. See projekt on Prantsusmaal väga kaugele arenenud”.
Kas ei olnud see mitte Krister Paris, kes kuulutas, et pass pole tema jaoks muud, kui reisidokument?
Samu tendentse kinnitavad paari nädala vanused muljed Stockholmist, kus meie giidiks oli eestlannast Rootsi õpetaja: sotsialistliku valitsuse all on võrdsus üle kõige.
Õpetaja laud ei tohi olla klassi ees, vaid kuskil nurgas, et ta ennast õpilastest paremaks ei peaks; kui laps veel 4. klassis lugeda ega kirjutada ei oska, lohistatakse ta ikka järgmisse klassi ja kiidetakse selle eest et ta hästi hüpata ostab; kui üks jõnglane klassi ukse ette diivani tiris, nii et keegi välja ei saanud, võttis õpetaja poisil kratist kinni ja lahendas probleemi. Selle eest sai ta 15 000 krooni trahvi. Aineolümpiaadid on likvideeritud, sest need tekitavad ebavõrdsust. Huvitav, millal hakatakse Nobeli preemiaid sotsiaalabi korras laiali jagama?
Sama muster on jõudnud meilegi. Kõigepealt kaotati algklassides hindamine, nüüd põhikooli lõpueksamid. Tänavu suvel teatas mulle üks ennast kunstnikuks nimetav mees, et tegelikult ta ei oskagi midagi, aga tänapäeva kunstnikul ei ole seda vajagi, tähtsad on ideed.
Paar nädalat tagasi Kunstihoones Elavhõbeda–nimelist näitust vaadates leidsidki „kunstniku” sõnad kinnitust: põhupallidesse torude toppimiseks, naise jalgevahe ja untsuläinud inimebardi pildistamiseks tõesti akadeemilist haridust vaja ei ole. Ka näituse idee jõudis kohale: selle jama peale kulutatud raha eest oleks võinud parem linnale uusi prügikonteinereid osta või vaimuhaigeid ravida.
Kuskilt lehest on meelde jäänud lõik: artikli autor sõitis bussis ja mõistatas, kas tema ees istuv olend on noormees või neiu? Kodus teismeliste lastega muljeid jagades sai ta vastuse: „Mis tähtsust sellel on? On see sinu jaoks mingi teema või?”
Ma isiklikult arvan, et kui sookuuluvus aastaid tagasi ema jaoks teema poleks olnud, siis ei oleks ka neid lapsi täna olemas. Eri sugupoolte vaheline tõmme peab tagama soo jätkumise ja looduslik valik pideva geeniremondi, aga mida sa valid, kui rahuldus saadakse virtuaalselt? Või on sooline kuuluvus hoopis ähmane?
Kõik on omavahel seotud, kasvõi hiljutise Soome sündivuse statistika näitel. Kui üks tõuseb, siis teine langeb. Vikerkaarelipud üles riigihoonete katustele ja iive alla kahele kolmandikule taastetasemest. Aga seda võrdlust muidugi üksi poliitkorrektne ajaleht ära ei trüki.
Julgen väita, et kui üks populatsioon läheb liiga kaugele mängureeglitest, mille on kehtestanud loodus, siis ta sureb välja.
Valge rass on oma sündivusega ammu miinustes, aga ikkagi on inimesi, kes on veendunud, et see protsess ei ole piisavat kiire ja propageerivad valgetel naistel sünnitamisest loobumist. Pilt valgest beebist, punane rist peal on kõigiti liberaademokraatlik. Kui sama risti all oleks must laps, milline rassismi ja fašismikisa siis valla pääseks!
Lõpetuseks veel Anne Villeneuve: „Me otsustasime kolida teisele maale – vaiksele, turvalisele, normaalsele maale – me valisime Eesti.”
Paar nädalat tagasi kohtusin uuesti abielupaar Villeneuve`dega – nende silmis säras rõõm ja mees ütles püüdlikus eesti keeles: „Me oleme õnnelikud”.
Brüsselist Eestisse kolinud prantslane Raphael kardab mitte EKRET, vaid et meil kõik läheb samamoodi nagu Lääne -Euroopas.
Meie reliikvia on õnnelik kestmine läbi aegade, aga selle saavutamiseks on vaja tarkust, ausust ja vabadust; majanduslikku jõudu, vaprust ja väärikust teha ise oma enda valikud ja mitte kaasa minna kõigi suure ilma hullustega.“
