TFP - 17.05.2011
Kuivõrd ka Eestis tehakse homoideoloogilist propaganda igal aastal üha häälekamalt, on selle paremaks mõistmiseks paslik heita pilk homoliikumise strateegilistele alustele. Seetõttu avaldame siin 5. peatüki organisatsiooni Tradition, Family and Property (TFP) poolt väljaantud raamatust "Kõrgemat seadust kaitstes", mis räägib homoliikumise eesmärkidest, meetoditest ja selle tagajärgedest....
Artikkel: http://www.decivitate.ee/?news...
5. peatükk:
Homoliikumise taktika paljastamine: teie olete sihtmärk
1989. aastal kirjutas kaks Harvardi diplomiga homoseksuaali, neuropsühhiaatria uurija Marshall Kirk ning avaliku veenmistaktika ja sotsiaalse marketingi ekspert Hunter Madsen, raamatu After the Ball: How America Will Conquer Its Fear & Hatred of Gays in the 90s („Pärast balli: kuidas Ameerika saab 90. aastatel jagu geide-hirmust ja nende vihkamisest”).
Autorid märgivad oma tänuavaldustes, et toimetaja Marshall DeBruhl palus neil kirjutada „geimanifesti üheksakümnendateks aastateks“. Selle tulemusena valmis After the Ball, tõeline Ameerika homoseksuaalide kultuurirevolutsiooni turundusplaan.
Autorid püüdsid visandada viise, kuidas muuta Ameerika suhtumist homoseksuaalidesse. Püsiv muutus tuleb alles siis, kui inimesi on veendud. Kirk ja Madsen arutlesid, et homoseksuaalide liikumise taktika ei ole olnud veenev, ja näitasid, kuidas seda muuta. After the Ball propageerib taktika tähtsat muutust: „Kampaania, mida me selles raamatus soovitame – olgugi et keeruline –, sõltub peamiselt ülevoolavast propagandast, mis on kindlalt rajatud juba ammu kehtestatud psühholoogilistele ja reklaami tegemise printsiipidele.“
Halvast imidžist vabanemine
Selle raamatu kirjutamise ajal oli homoseksuaalide liikumine kriisis. Kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate seksuaalne vabanemine oli möödas ja AIDSi hävitustöö oli alanud. Kuid eelkõige oli negatiivne avalik suhtumine. Kirk ja Madsen leidsid, et osaliselt lasub süü liikumise mõnede liikmete ebamoraalsel ja šokeerivalt vulgaarsel käitumisel. Mõned nende poolt nimetatud negatiivse pildi põhjused olid:
* Avalike tualettruumide (sealhulgas meeste tualetid kuulsa Ivy League kolledžites – Harvard, Yale, Princeton jt), parkide ja alleede muutumine homoseksuaalseteks „bordellideks“;
* Nii mees- kui naistransvestiitidest mootorratturite osalemine homoseksuaalide paraadidel;
* Selliste organisatsioonide nagu North American Man/Boy Love Association (NAMBLA) osalemine nendel paraadidel;
* Homoseksuaalide baarides ja saunades leviv sadomasohhism ja pidevad tülid.
Autorid rõhutasid, et positiivse imidži loomine on edu jaoks kriitiliselt tähtis. Nad kutsusid homoseksuaalide liikumist üles „seda akti puhastama“ ja loobuma kõigest, mis aitab kaasa negatiivse kuvandi kujunemisele. Peamine selles kultuurisõjas on mulje jätmine ja võidu saavutamiseks peavad homoseksuaalid paistma headena.
Erinevad stsenaariumid erineva publiku jaoks
Autorid soovitasid homoaktivistidel kasutada erineva sihtrühma jaoks erinevaid stsenaariume. Iga stsenaarium peab aga mõjuma südamele, mitte peale. Fookuses peab olema inimeste emotsioonidel mängimine, mitte loogilised argumendid.
Kirk ja Madsen jagasid Ameerika avalikkuse kolme ligilähedaselt võrdse suurusega gruppi ja soovitasid igaühe jaoks erinevat taktikat:
1. homoseksuaalsuse ägedad vastased – isoleerimine ja vaikus;
2. kõhklev keskklassi Ameerika – tundlikkuse kaotamine, surve ja pööramine;
3. sõbralikud homoseksuaalse liikumise vastu – mobiliseerimine.
Psühholoogiliselt tuleb rünnata kõigil kolmel rindel korraga, kuna tulemused igal rindel sõltuvad ühendatud jõupingutustest.
Kõige tähtsam: tundlikkuse kaotamine, surve ja pööramine
Kirk ja Madsen väitsid, et kõige tähtsam sihtmärk on kõhklev keskklassi Ameerika ehk, nende sõnutsi, „ambivalentsed skeptikud“. Nad selgitasid, millist taktikat peab selle otsustava sotsiaalse grupi veenmiseks kasutama:
“Tundlikkuse kaotamise eesmärk on geivastaste tugevate emotsionaalsete reaktsioonide viimine tavalise ükskõiksuse tasandile. Propaganda surve abil tuleb tõkestada või neutraliseerida „eelarvamuste valeuhkus“..., pannes homofoobid juba ette tundma oma kitsarinnalisuse pärast karistusväärset häbi... Nii tundlikkuse kaotamine kui ka surve ... on ainult eelmäng, saavutamaks meie kõrgeimat – ehkki paratamatult väga pikaajalist – eesmärki, mis on pöördumine. Sellest ei piisa, et geivastased kitsarinnalised inimesed meie suhtes segadusse satuvad või isegi ükskõikseks muutuvad – me oleme kauaks kaitstud, kui saame neid endasarnaseks muuta. Pööramise eesmärk on just see...
Pööramise all mõtleme me tegelikult midagi, mis ähvardab ameerika elustiili palju sügavamalt ja ilma milleta ei saa toimuda tõeliselt laiaulatuslikku ühiskondlikku muutust. Me mõtleme selle all Ameerika emotsioonide, vaimu ja tahte pööramist planeeritud psühholoogilise rünnakuga propaganda vormis, mida rahvasse süstitakse meedia kaudu.”
Rünnak
Kirk ja Madsen tegid mitmeid ettepanekuid, kuidas seda kolmeharulist propagandasõda ameerika elustiili vastu pidada. Mõned sobivad taktikad nende kolme grupi puhul on järgmised:
1) Homoseksuaalide liikumise sõprade ja liitlaste puhul:
* Julgustage võimalikult suurt arvu geisid ja lesbisid kõigist sotsiaalsetest gruppidest ja elualadelt, eriti tuntud isikuid, „kapist välja tulema“. See muudab homoseksuaalsuse avaliku põlu alla panemise ebakindlaks.
* Rõhuge rohkem mittediskrimineerimisele, inimõigustele ja võrdsusele. Ärge püüdke homoseksuaalset käitumist või eluviisi kaitsta. Hoidke diskussioon abstraktsena, ühiskonna ja filosoofiliste teooriate kõrgetes pilvedes.
* Kasutage AIDSi epideemiat homoseksuaalidele tsiviilõiguste nõudmiseks ja tõstatage diskrimineerimisküsimus.
* Kasutage meediat. Korraldage meedias kampaaniaid samaaegselt – enne on isegi parem – poliitiliste aktsioonidega.
* Suhted mittehomoseksuaalsete organisatsioonidega, kes tahavad homoseksuaalidele moraalset tuge avaldada.
* Kujutage homoseksuaale alati headena.
Homofoobia – semantiline relv kultuurisõjas
Arthur Evans, Gei-aktivistide liidu ( Gay Activists Alliance – GAA) üks asutajaid, selgitab, kuidas homoseksuaalide liikumine leidis sõna “homofoobia”, iseloomustamaks vastuseisu homoseksuaalsele käitumisele:
“Õnneks osales George Weinberg, otsekohene psühholoog, kes oli olnud meie kogukonna kauaaegne sõber, regulaarselt GAA kokkutulekutel. Vaimustunud meie tegevusest ja meedia vastustest, pakkus ta meile sõna, mida olime kaua otsinud – “homofoobia“ ..., mis tähendab irratsionaalset hirmu sama sugupoole armastamise ees...
Sõna “homofoobia“ leiutamine on näide sellest, kuidas teooria saab praktikas juurduda. Sõna ei tulnud kabinetiakadeemikult, kes jälgib liikumist kaugelt... See tuli isiklikest sidemetest aktiivsete, mõtlevate inimestega, kes jagavad ühiseid väärtusi: ühiskonna paremaks muutmist.”[1]
Seega liigitas George Weinberg moraalse vastuseisu homoseksuaalsusele foobiaks: „Ma ei saa kunagi patsienti terveks lugeda, kui ta ei ole vabanenud oma eelarvamustest homoseksuaalsuse suhtes.“[2]
Weinbergi arutlusel on paratamatult religioossed tagajärjed: loomuseaduse ja katoliku kiriku moraaliõpetusega kooskõlas olev seksuaalmoraal on ohtlik, kuna ta sünnitab eelarvamusi ja irratsionaalseid hirme.
Homoseksuaalide liikumine kasutab sõnu ja mõisteid nagu semantilisi relvi, et muuta üksikisikuid ja ühiskonda. Mõistet „kaastunne“ kasutatakse heakskiidu saavutamiseks, sellal kui „homofoobia“ on mõeldud vastutegevuse takistamiseks või isegi halvamiseks.
Homofoobi sildiga oma vastaseid märgistades loodab liikumine neid hirmutada ja diskvalifitseerida, pühkides minema nende tervele mõistusele rajatud argumendid kui „irratsionaalsed hirmud“.
Need, kes kaitsevad loomuseadust ja kümmet käsku, peaksid seda ebaausat taktikat põlgama. Nad ei tohiks tunnustada homofoobi sildi demagoogilist kasutamist, paludes teaduslikke tõendeid selle niinimetatud foobia kohta, mille „avastas“ üks homoseksuaalide plaane läbi suruda tahtev aktivist.
2) Homoseksuaalsuse ägedate vastaste puhul:
* Demoniseerige homoseksuaalide vastaseid. Kujutage neid nii kurjadena kui võimalik, nii et üldsus tunneks end nende seltskonnas ebamugavalt ja väldiks neid. Riputage neile külge Klu Klux Klani, natside, rassistide, antisemiitide või tasakaalutute friikide sildid.
* Kasutage näiteks „klassivõitluse tehnikat“ demoniseerimaks homoseksuaalide vastaseid, homoseksuaale aga kujutage ohvritena. Teisisõnu, edastage avalikke sõnumeid, mis teatavad näiteks Lõunaosariikide jutlustajate sütitavatest kõnedest, milles homoseksuaalid Põrgusse mõistetakse. Kontrastiks sellisele retoorikale pakkuge pilte korralikest, tavalise väljanägemisega, kuid halvasti koheldud homoseksuaalsetest ohvritest.
* Kujutage konservatiivset ja traditsioonilist Kiriku õpetust kui fossiili, mis ei pea sammu teaduse arenguga, eriti psühholoogia valdkonnas.
3) Kõhkleva keskklassi Ameerika puhul:
* Homoseksuaale tuleb kujutada olude ohvritena, kes vajavad kaitset. Avalikkus tuleb psühholoogiliselt viia tundeni, et ta peab homoseksuaalidele seda kaitset pakkuma, elamaks omaenda põhimõtete järgi.
* Kujutage homoseksuaale inimestena, kes on sellisteks sündinud ja ei saa muutuda, isegi kui nad seda tahaksid. See lõhestab inimesed psühholoogiliselt ja nad ei tea, kuidas homoseksuaalidega käituda: kui see ei ole nende süü, kuidas saab neid siis süüdistada?
* Ärge näidake TV-reklaamides uhkusega mehelikke naisi, drags-queene jne. Näidake hoopis kõige tavalisema välimusega inimesi: noori, keskealisi naisi, vanemaid lapsevanemaid, ja homoseksuaalide sõpru.
* Rohkem kui avalikud enese-jaatused, peaksid just homoseksuaalide paraadid taotlema avalikkusega suhtlemist. Need peaksid olema marsid, mitte paraadid. Ärge suruge homoseksuaalsust avalikkusele peale. Aidake avalikkusel pigem homoseksuaale mõista.
* Vältige avalikkuse šokeerimist homoseksuaalide käitumise enneaegse näitamisega.
* Nõrgestage vett segades religioosset vastuseisu homoseksuaalsusele. Jagage ja valitsege. Mängige liberaalsed ja mõõdukad kirikud konservatiivsete vastu välja.
* Jääge oma sõnumi juurde: rääkige neutraalsel toonil kõikjal ja kogu aeg ainult homoseksuaalsusest, kuni publik on tüdinud. Tüdinuna ei panda enam tähele. Nad on muutunud selle küsimuse suhtes paksunahaliseks ja tuimaks. Võitke kurnamise teel.
* Avalikkuse harimine on tähtsam kui valitsuse liberaalse eliidi abil lühiajaliste võitude kindlustamine. Kuni avalikkus ei ole veendunud (või ükskõikseks muutunud), ei kesta ükski võit kaua.
* Kasutage kuulsaid inimesi homoseksuaalse eluviisi kiitmiseks. Nad ei pea ise olema homoseksuaalid – kõik, mida neilt oodatakse, on homoseksuaalsusele oma kuulsuse pitseri vajutamine.[3]
* Propagandakampaaniate alguses kasutage posteritel lesbisid, mitte geisid. Publik on nii vastuvõtlikum. Mehi tajutakse rohkem ähvardusena.
* Kujutage suuri ajaloolisi isikuid homoseksuaalidena. Surnud ei taha kahjutasu oma reputatsiooni rikkumise eest, kuid idee, et homoseksuaalsus on seotud suurusega, kõigutab inimeste uskumusi.
Kirk ja Madsen järeldasid, et selle suure propagandasõja lõpptulemus on homoseksuaalsuse aktsepteerimine, kui mitte otseselt „heana“, siis vähemalt normaalsuse talutava variatsioonina.
Faktid kinnitavad taktikat
Kirki ja Madseni raamat õhutas vaidlust. Mõned homoseksuaalide aktivistid ei pidanud seda tähtsaks. Teised kritiseerisid selle otsekohest lähenemist. Radikaalsemad homoseksuaalid pidasid seda ülekutset „mõõdukusele“ enda allutamiseks heteroseksuaalsele ühiskonnale.[4]
Selline vaidlus ei vasta aga peaküsimusele. Pole suurt tähtsust, kas homoseksuaalide aktivistid nägid After the Ballis oma öökapiraamatut, mõtisklesid selle üle iga päev või ei pidanud seda tähtsaks. Oluline on see, et homoseksuaalide liikumine võttis mitmed raamatu autorite soovitatud taktikad ja strateegiad omaks. Tõepoolest, kui oleks olemas raamat, mis kirjeldaks homoorganisatsioonide rakendatud taktikaid alates 1989. aastast, leiaks sealt palju Kirki ja Madseni plaanis kirjapandud elemente.
Lisaks on After the Ball tähtis sellepärast, et see näitab väga selgelt, et homoseksuaalne revolutsioon peab propagandasõda, et ta kirjeldab selle strateegiat ja taktikat ning peab selle sihtmärgiks Ameerika kristlikku keskklassi.
Võtmeküsimus on veendumus
Turundusspetsialist Paul E. Rondeau analüüsis Kirki ja Madseni raamatut oma uurimuses „Homoseksuaalsust Ameerikale müües“ ja rõhutas elutähtsat veenmisrolli kultuurisõjas, muutmaks Ameerika seisukohta homoseksuaalsuse suhtes:
“Ameerika kultuurisõdades keerleb üks tänaseid suurimaid vastuolusid küsimuse (vastavalt seisukohale, mis võetakse) “homoseksuaalsuse normaliseerimise” või “geide aktsepteerimise” ümber. Vaidlus sarnaneb tõepoolest sotsiaalse, eetilise ja moraalse korra vahelisele kontseptuaalsele sõjale, mis ületab nii teaduslikud kui ka legaalsed raamid, ehkki kõige sagedamini valitud relvad on teadus ja õigus. Nende relvade laskemoon on aga veenmine.”
Võit selles kultuurisõjas läheb leerile, kes oskab võita Ameerika avalikku arvamust enda poole või seda seal hoida. Kirk ja Madsen tajusid seda väga hästi. Ameeriklased, kes tahavad säilitada traditsioonilist perekonda, peavad samuti selles veendunud olema.
Kümne protsendi müüt
Kümne protsendi müüt põhines zooloogi ja süstemaatika eksperdi Alfred C. Kinsey uurimusel, mis avaldati 1948. aastal pealkirja all „Mehe seksuaalne käitumine“ (tuntud Kinsey raporti nime all).
Kinsey raportis leiduvate järelduste seas on idee, et kümme protsenti meestest on rohkem või vähem homoseksuaalid ja neli protsenti valgetest meestest on kogu oma elu homoseksuaalid.
Tõestati, et Kinsey raport on vigane. Näiteks Kinsey 5300 mehe näide „sisaldas mitusada prostituuti, 1200 süüdimõistetud seksiteenuste pakkujat, suurt arvu pedofiile ja ekshibitsioniste ning veerand tema näites toodutest olid vangid, kellest suur hulk olid homoseksuaalid."
Edward O. Laumanni ja teiste uurimus paljastas Kinsey kümne protsendi arvud, mis olid rahvaloenduse andmetest palju suuremad. Laumann järeldas, et „2,8 protsendil meestest ja 1,4 protsendil naistest on teatud kalduvus homoseksuaalsusele (või biseksuaalsusele).“[7]
Laumann märkis, et vaatamata sellistele tõenditele kasutas homoseksuaalide liikumine oma propagandasõjas kümne protsendi müüti. Ta märgib, et Rahvusliku Geide ja Lesbide Töörühma rajaja Bruce Voeller kinnitab, et laskis kümne protsendi müüdi lendu 1970. aastate lõpu kampaanias, veenmaks poliitikuid ja avalikkust, et homoseksuaale on kõikjal.
Hiljuti loobus homoseksuaalide liikumine ise kümne protsendi müüdist. Ed Vitagliano järgi tegi 31 grupist koosnev homoseksuaalide kaitsjate koalitsioon, sealhulgas Inimõiguste Kampaania, Rahvuslik Geide ja Lesbide Töörühm ning Geide ja Lesbide Laimamise Vastane Liit, juhtumist Lawrence Texase vastu kokkuvõtte, kus kasutati Laumanni näitajaid, mille järgi ainult 2,8 protsenti meestest ja 1,4 protsenti naistest identifitseerib ennast geide, lesbide või biseksuaalidena.
Viited:
[1] Arthur Evans, „The Logic of Homophobia", http://gaytoday.badpuppy.com/g...
[2] Vt Jack Nichols, George Weinberg, PhD., „Badpuppy’s February Interview“, http://gaytoday.badpuppy.com/g....
[3] Meie arvates oli 2003. aasta augustis toimunud MTV auhinnatseremoonial Madonna, Britney Spearsi ja Cristina Aguillera vaheline ihar suudlus näide, kuidas kuulsus on pandud homoseksuaalsuse teenistusse.
[4] Cf Steve Miller, Culture Watch, Independent Gay Forum, 24. mai 2002, www.indegayforum.org/culturewa... 05 19 archive.shtml.
[5] Paul E. Rondeau, „Selling Homosexuality to America“, Regent University Law Review, 2002, Vol. 14, p. 443. vt www.regent.edu/acad/schlaw/law... 2rondeau.pdf
[6] A. Dean Byrd ja Stony Olsen, „Homosexuality: Innate and Immutable“, Regent University Law Interview, Vol. 14:513, p. 546
[7] Edward O. Laumann, "The Social Organization of Sexuality", p. 289.
