Lugejad on kindlasti märganud, et vahepeal kokkukuivanud sündmuste kalender on märgatavalt paisunud ning pakub lähiajal mitmeid traditsioonilisi ja ka uudseid üritusi.
Vas.: Indrek Treufeldt, Tauno Peit, Kalle Käesel ja Renita Timak Tartu College'i saalis pärast hooaja avaüritust. Foto: J. Tanner
Tegelikult anti aga aga meie ühiskonna sügis-talvisele hooajale ootamatu avalöök teisipäeva, 6. septembri õhtul Tartu College'is, kus esines Brüsselisse akrediteeritud Eesti ajakirjanik Indrek Treufeldt. Temaga koos viibivad praegu Torontos ka Eesti Televisiooni toimetaja Renita Timak, operaator Tauno Peit ja rezhissöör Kalle Käesel. Koos moodustavad nad sujuvalt tegutseva „ansambli“.
Publiku hulgas olid ka kaks äsja Eestist Torontosse saabunud doktoranti — Eva Rein ja Andro Kitus ning hiljuti Vana-Andrese Koguduses tööle asunud õp. Kalle Kadakas.
Õhtu avas prof. Jüri Kivimäe, tutvustades külalisi.
Indrek Treufeldt viis seejärel kuulajad huvitavatele radadele, rääkides lihtsalt ja haaravalt oma elust ja tegevusest.
Esmalt mainis ta, et tunneb heameelt, et saab olla siinses Tartu College'is, kuna ta omandas magistrikraadi Tartu Ülikoolis.
Indrekul on ainulaadne amet. Ajal, mil Eestil on kümneid välisesindusi ja sadu diplomaate, on Eesti riigi palgal vaid kaks välisajakirjanikku — tema ja torontolastele hästi tuntud Neeme Raud.
Ajakirjanikuks sündinud
Indrek Treufeldt alustas ajakirjanikuteed 1986. aastal Eesti Raadios, aastatel 1994—95 oli ta president Lennart Meri pressiesindaja ning asus seejärel teletööd õppima.
Ta iseloomustas ajakirjaniku tööd evolutsioonina: esmalt olgu töö kirjutavas pressis, millele hiljem liitub töö heliga (raadio) ja lõpuks ka pilt (televisioon). Erinevad ajakirjandusliigid, mis kõik pakuvad oma võimalusi, aga esitavad ka spetsiifilisi nõudmisi.
Oma töö iseloomustamiseks näitas kõneleja katkendit viimati tehtud intervjuust eestlanna Maive Rutega, kes töötab Euroopa Komisjonis väga kõrgel kohal, tegeldes seal ettevõtluse arendamisega. Kahjuks ei klappinud Euroopa tehnika siinsega.
Kuulates Indreku mõtteid ajakirjaniku tööst, kutsumusest ja missioonitundest, ning lugenud tema mitmeid artikleid, jääb mulje, et ta on ajakirjanikuks lihtsalt sündinud. Pole siis ime, et ta on harinud selle eriala balti tudengeid inglise keeles nii Tartu kui Concordia ülikoolides. Jääb üle tema loengute kuulajaid vaid kadestada.
Riigid kui inimesed
Indrek võrdles riike inimestega: nende hulgas on nii entusiastlikke kui saamatuid; kadedaid ja altruistlikke; kavalaid ja lihtsameelseid. Euroopas tuleb hoolega silmas pidada „suurt kolmikut“ — Prantsusmaad, Saksamaad ja Suurbritanniat. Nende omavahelistest suhetest ja läbisaamisest sõltub palju.
Tänases Euroopa Liidus, mis ühendab 25 riiki, on palju bürokraatiat, kuid edukalt toimib ühine majandus- ja viisaruum. Probleemid on tekkinud Euroopa Liidu põhiseadusleppe heakskiitmisega, millele prantslased ja hollandlased ütlesid kevadel „ei“. Prantslased on Euroopa asjadest teadlikud, nende ühiskond homogeenne ning põhiseadusleppest keeldumine kaalutletud ja põhjendatud; hollandlased tegid seda pigem jonnist oma valitsuse vastu.
Euroopas võib täheldada kahjuks ka tendentsi, et räägitakse üht ja mõeldakse teist. See on halb. Sageli taandubki kõik isekusele. Kõneleja rõhutas, et ka ühinenud Euroopas on oluline säilitada rahvuslikku eneseuhkust.
Hing ihkab veel midagi muud
Indrek Treufeldti ajakirjanikutöö ei piirdu mitte üksnes intervjuude, uudiste ja muu taolisega, vaid koostöös „ansambliga“ on valminud mitmeid filme (Eesti Pangast selle 80. aastapäevaks; Läti presidendist Vaira Fike-Freibergast; Soome kuulsast „Nokiast“, kaks filmi valmisid Hiinas jne). Ta tunnistab, et igapäevase ajakirjanikutöö kõrval ihkab ta hing ka midagi muud, loomingulisemat.
Töö Euroopa südames on juhtinud Indrek Treufeldti tähelepanu II maailmasõja sündmuste keerises Euroopasse sattunud tuhandetele eestlastele, nimelt pagulastele. Kohtunud E.E.L.K. Saksamaa praost emeeritusega Toomas Põlluga, hakkas pisikesest ideest arenema tõsisem huvi. Nii ongi „ansamblil“ praegu käsil neli selleteemalist projekti, mida kõneleja tutvustas.
Esmalt Nürnbergi Vahipataljoni kuulunud meeste tegevus sõjajärgselt Saksamaal. Sõja ja sageli ka vangistuse läbinud noored eesti mehed äratasid liitlaste tähelepanu ja nad pandi Nürnbergis valvama vahistatud natse. On tähelepanuväärne, et eestlastest vangivalvurid täitsid oma esimest rahvusvahelist missiooni sõjajärgses Euroopas sinimustvalge lipu all. Nendest meestest on Renita Timaku nimekirjas 60. Oodata enam ei saa, sest iga aastaga hõreneb nende meeste rivi. Milline oli olustik, kuidas väeosad funktsioneerisid — sellele loodetakse filmis vastus anda. Filmi juures on kavas kasutada konsultantide abi.
Teiseks nn „Briti luikede“ programm. Britid kutsusid eesti naisi oma juurde tööle. Töö oli sageli raske ja tingimused karmid. Pole siis imestada, et mõne aja järel liikusid luigekesed edasi. Kuulajate seas viibinud daam rääkis spontaanselt oma „luige elamustest“ medõena Inglismaal, kus talle suureks kasuks tuli Eestis omandatud inglise keele oskus.
Kolmandaks — Heidelbergi lähedal Schönaus paiknes kunagi eesti asula. Üks sealsetest abielupaaridest elab praegu Jõgevamaal, keda on filmi tarvis juba intervjueeritud. Eesti Sõjavigastatute Kodu eksisteeris Saksamaal aastakümneid, enne kui tegevuse lõpetas. Seegi on huvitav ja seni valgustamata teema pagulaste ajaloost.
Neljandaks on plaanis teha film nn Katusepapi klubist — saksa sõjavangidest Eestis, kes kunagisel mälestustemaal aeg-ajalt siiani kokku saavad. Need mehed on Tallinna jätnud oma jälje mitmete sõjajärgsete ehitiste näol.
Kõik neli filmi peaksid tulema umbes tunnipikkused ja need loodetakse valmis saada 4-5 aasta jooksul. Kuna aeg ei oota, tuleb rauad kogu aeg tules hoida. Võib arvata, et kerge see pole — nii palju projekte igapäevase töö kõrval korraga käsil! ***
Küsimuste-vastuste osas oli juttu Euroopa ühisraha euro kasutuselevõtust, materiaalsete ja vaimsete rahvuslike väärtuste säilitamise võimalikkusest uues Euroopas; Eesti suhetest Hiinaga ja muust.
