Laupäev, 29. oktoober oli see päev, kus meie auväärsesse generatsiooni kuuluvad härrad kraapisid oma habetunud põsed ja lõuad erilise hoolega puhtaks, tõmbasid lipsud sirgeks ja astusid väärikal sammul Eesti Maja suure saali uksest sisse. Ümmarguste, valgete linadega kaetud laudade taga istus ja ootas neid elevil seltskond, daamid säravalt nooruslikud, nagu oleksid aastad neid märkamata mööda lipanud.
Seda pilti ei lastud kuigi kaua imetleda, sest eelmainitud härrad näisid olevat tegutsemislusti täis. Neli tähtsat „pasunapoissi“, noodipuldid ees, rivistasid end lava ette ja lõid marsiviisi lahti. Neile sekundeeris kohe saali ukselt veel üks priske pasun priske mehe seljas, kelles ligemale sammudes võis ära tunda Toronto eestlaskonnas populaarse muusiku Charles Kipperi. Meestevägi tema selja taga oli kahtlaselt tuttav ja kui nad poodiumile olid rivistunud, kadusid identifitseerimisraskused. Nüüd oli igale selge, et TEM tähendab Toronto Eesti Meeskoori ja mitte „tule eile meile“, nagu ma esialgses riivatusetuhinas olin kavatsenud kirjutada.
„Alati Sinule, kodumaa, kõlagu vabade meeste laul!“ kuulutas koor pidulikult ja publik kuulas seda püsti seistes. Siis muutus atmosfäär päevakohaselt hubasemaks, kodusemaks. Pärast traditsioonilist tervituslaulu „Olge tervitet, daamid ja härrad“ esitas koor mitu pidumeeleolulist pala. Käidi Saebelmanniga jahil, lasti end Palmgrenil ülemeelikult naerutada ja pruuliti Aava abiga humalavirret, mida Toi seltsis oli nii mõnus aiutades-taiutades kannuservast mekkida. Dirigent andis laulude vahele muhedaid seletusi ja lõi takti nii püsti- kui isteasendis, mis klaverisaateks oli kahtlemata mugavam. Ettekannete ja neid kviteeriva aplausiga oli jää murtud ning pidu praktiliselt alanud.
Koori esinemise ja õhtusöögi vahelist tühikut asusid täitma juba tuttavad pasunapoisid Enn Kiilaspea eestvedamisel. Seltskondlike laulude tekstid olid laudadele asetatud ja neil lasti um-pam-pa saatel kõlada. Õhtusöök tuli lauluga välja lunastada, oldi ju laulumeeste peole tuldud.
Peomeeleolus tuli veel ilmsiks asjaolu, et meie siinne kord on ikka leebem kui kodumaal. Charles Kipper näiteks Eesti Vabariigi valitsusse ei pääseks, sest seal kahel toolil istuda ei tohi. Kuid meie Charlie istus õige mitmel toolil ja keegi ei pannud seda pahaks. Ta puhus pasunat, mängis klaverit, juhatas koori, tegutses teadustajana ja kõigele lisaks lausus enne õhtusööki südamliku söögipalve.
Toitlustamine oli sel õhtul Männama pere korraldada. Raivo ja Viia koos oma agarate abilistega teenisid kõvasti plusspunkte. Õhtusöök oli rikkalik ja maitsev.
Kohe pärast sööki selgus, et meeldivad üllatused ei olnud veel kaugeltki lõppenud. Eeskavaline trumpäss oli alles välja käimata. Kuid enne, kui esinejaist kõnelema hakata, lähevad mõtted paratamatult ühele teisele, näiliselt kõrvalisele isikule, kes sedapuhku rahulikult lauas istus ja ettekandeid jälgis. See on Tamara Norheim-Lehela, keda oleme korduvalt näinud-kuulnud kontsertlavadel, kirikutes ja mujal. Aastaid on ta meid võlunud oma meeldiva hääle ja sharmantse isiksusega. Juba ammu on ta kõrvale ilmunud mitu musikaalset tütart ning sedapuhku on järg tütretütarde käes. Kolmandat generatsiooni esindasid seekord meile juba võimeka flötistina tuntud Kaili Maimets ja Montrealist kohale sõitnud Kaia Tombak. Nende kahe noore neiu esinemine oli midagi erilist. See oli meelelahutus tugeva kunstilise alatooniga. Esitatud kolmest laulust oli üks murdeline rahvapärane lugulaul. Teine oli samailmeline soome keeles, mille sisu Kaili tõlkes edasi andis. Kolmandaks vana eesti regilaul, kus Kaili eestlauljana laulis esimese rea, mida publik ühiselt kordas. Kõiki laule saatis Kaia kitarril. Noored esinejad pälvisid oma uudse esituslaadi ja pretensioonitu lihtsusega tugeva aplausi. Nad vallutasid meie publiku jäägitult.
Koori esimees Heikki Paara tõestas, et meie mehed oskavad ka kavalerid olla. Koori ürituste läbiviimisel on alati olnud abiks nende tubli naisring. Nii seegi kord. Mitu võluvat daami kutsuti lava ette ja neid tänati publiku ovatsioonide saatel galantselt lilleõiega.
Pidu pole pidu, kui ei saa tantsu lüüa. Volli Gustavsoni moosekandid lõid valtseri lahti ja kohe tuli Kopvillem meelde, kui lauluvennad „pildusid poognaid nagu kentlemannid Kikaagust“. Elatanud inimesena otsustasin parketilõvidel jalust ära minna, kuid enne lahkumist jõudis pilk tabada põrandal hõljumas kaht toredat paari. Uhked papad Olev Maimets ja Mihkel Tombak keerlesid, kummalgi värskelt staariks tõusnud tütar kaenlas. Õnnelikumaid isasid olen harva näinud.
Kui ma eespool vihjasin pidutsevatele vanahärradele, siis ei maksa sellest lugupidamatust välja lugeda. Ja päris täpne see väljend ei olnud ka. Lauluvendade ridades leidus ikka nooremaid nägusid ka, isegi väga noori oli. Kuid mäletamist mööda oli neid vahepeal rohkem. See asi tuleks mingi viguriga korda ajada ning poisid uuesti laulma panna. Mind pole küll keegi volitanud sellekohast üleskutset avaldama, kuid kui ma seda volitamata teen, siis mul vist sellest kunagiste lauluvendadega tüli ei tule. Generatsioonide vahe on juba kaotatud niikuinii. Vähemalt kaks Kiilaspead ja sama palju Migureid jõudsin laulurivis üles lugeda.
Jõudu teile kõigis te tegemistes, lauluvennad!
Hoogne TEM-fest
Eestlased Kanadas | 04 Nov 2005 | Eerik PurjeEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
