Laupäeval, 23. juulil oli palav ja päikeseline, ning imede ime, ei sadanud tilkagi vihma, nagu tihti on juhtunud Seedrioru vabaõhu teatris. Suviharjal möllanud torm oli vist ilmataadile küllalt rahuldust pakkunud ega tulnud seekord tülitama.

Väikese hilinemisega, umbes kell 19.30, marssisid laagrilapsed ühise Seedrioru laagrilauluga lavale. Selle nädala laagri juhataja Jüri Kimsto tervitas publikut ning tutvustas õhtujuhte Hanna Maripuud ja Merike Hessi. Tüdrukud võtsid mikrofoni sujuvalt üle ja kava võis alata.

Terve laager laulis alustuseks ühiselt „Ta lendab mesipuu poole“ ja „Tuhat korda“. Järgnesid etteasted vanusegruppide kaupa.

Avamarsi ajal oli suuremate laste seas näha mingeid imelikke elukaid. Mudilastest Isabelle Laanemaa-Paskovist ja Kusti Nõmmikust, olid saanud konnapojad. Nii esitasidki rohelised põnnid suurte tüdrukute ja oma kasvatajate abiga laulu „Konn“. Teise etteastena tehti kõigile kalli-kalli lauluga, mille pealkiri sobivalt „Kalli kalli“. Kitarril saatis kasvataja Karolin Kõrre, kes kindlasti need toredad laulud Eestist kaasa tõi ja lastele õpetas.

Järgmiseks demonstreerisid oma naljasoont ning näitlejameisterlikkust väikesed ja keskmised poisid. Ka väikesed ja keskmised tüdrukud ei jäänud neile oma naljanumbriga alla.

Kava läks edasi ühistantsuga. Kaerajaani populaarsus ei ole sugugi vaibunud, vähemalt mitte Seedriorul. Kõik lapsed vihtusid lõbusalt tantsu, mida oli lust vaadata. Vaatajale jäi silma selleaastane poiste ülekaal. Tüdrukutel on laagris kohutavalt vedanud; seda ei juhtu tihti, et õrnemal sugupoolel on võimalik lausa mitme mehepoja seast tantsupartnerit valida.

Suurte poiste rühma vaimuka etteastet vaadates sai rahvas jälle natuke targemaks, et miks laagris ülitähtsal kohal just võrkpall on. Seejärel laulsid kõik poisid koos Ivo Linna poolt aastal 1970 kuulsaks lauldud „Julge laulu“ (Olen nagu sangar seiklusfilmis …). Igati vägev oli!

Suured tüdrukud esitasid omalt poolt tantsu ja laulsid nende lemmiklaulu „Pärlipüüdja“, mille on tuntuks laulnud ansambel Karavan.
Järgmiste ühislauludena olid kavas „Ants oli aus saunamees“ ja „Vana viis“.

Kava viimane etteaste oli laagri kasvatajate poolt. Lapsevanemad ja muu publik sai teada, kuidas see keele asi laagris täpselt töötab. Loomulikult saadame lapsi laagrisse eesti keelt õppima ja rääkima, aga paratamatult on ka inglise keelel seal ikka oma koht. Kasvatajad jagunesid gruppidesse vastavalt kes on Eestist ja kes kohalik ning selgitasid meile hea huumoriga kuidas see estonglish keel kõlab.

Peole pani punkti üks rahvarohkeimast Perekonna valssidest, mida kirjutaja silmad on Valguspidudel näinud.

Etteasted said läbi, aga pidu kestis edasi. Pärast lippude langetamist ja oodet jätkus tantsuvihtumine korvpalliplatsil hilistundideni.

Märkmed: