Linda Västrik
Pühapäeva, 5 mai, õhtul, dokumentaalfilmide kinos “Bloor Cinema” linastuva tõsielufilmiga “Brothers Hypnotic” päädis 20 Kanada Rahvusvaheline Dokumentaalfilmide Festival Hotdocs.
25 aprillist kuni 5 maini linastus 12 kinosaalis 11festivaliprogrammis 205 tõsielufilmi. Sel aastal oli festivali suures fookuses Poola vastne dokumentalistika. Aasta aastalt kahanevat inimlikku aja ressurssi ja aina suurenevat filmide arvu silmas pidades osutus tõeliselt hea filmi ülesleidmine pimejuhusele lootvaks “loterii allegrii”.
Sõnumitooja filmivalikus oli elutabamismeisterlik James Leong, Lynn Lee “ The Great North Korean Picture Show . Singapuri filmigrupil oli õnnestunud hankida luba Pyongyang ülikooli teatri ja kinoteaduskonna filmimiseks, seda hoiatava klausliga: rangelt järgida riikliku tsensori ettekirjutusi. Aga keelatud vili osutus taas magusamaks- sotsiaalse elu hullus ja juhikultusest tulenev religioosne fanatism ei jäänud hetkekski tasakaaluka kaamerasilma eest varjatuks.
Vaatajale näidati Põhja Korea filmipaviljoni ja Suure Juhi lemmikrežissööri üht “pühadest” tööpäevadest uue nõretav - patriootilise filmi võtetel. Ometigi, hetk hetkelt saab vaatajale selgeks, et parteisõdurite käsule alluvus ja kuulekus polegi nii andunud kui oleks arvanud Põhja – Korea sõdur ei allu režissööri käsule nutta nii sama ihtsalt, vaid itsitab suure lavastaja selja taga vargsi pihku. Suure Juhi sugestioon ning üledogmatiseeritud sotsiaalne maailm ei suuda summutada inimeste siirast olemisrõõmu ja loomulikku elamissundi .
Georgia filmitegija Tinatin Gurchiani toob filmis “The Machine Which Makes Everything Disappear” vaatajani tänase räsitud Georgia noorte inimeste unistused, pürgimused, armastuse, aga ka vaesuse, lootusetuse , sõjamälestused. Filmija ja filmitava suhted on äärmiselt usalduslikud ja selles peitubki pinnas filmi õnnestumiseks.
Kolmel päeval esilinastus rahvast tulvil saalidele eesti juurtega rootslannast filmirežissööri Linda Värniku Rootsi - Kanada koostöös valminud antropoloogilise film Forest of the Dancing Spirits. Linda Västrik on küll pagulaseestlase järeltulija, Avo Västriku tütar, kuid nii nagu ta oma 1999 a. valminud autobiograafilises identiteediotsingu ja selginemise filmis “Isa ja mina” kinnitab, on ta rootslanna.
“Forest of the Dancing Spirits” on filmitud rohkem kui seitsme aasta jooksul Congo Basini vihmametsas elava Yaka / Mbendjele hõimu keskel elades. Kuigi me näeme kaadris kahekümne esimese sajandi esemeid, plastmassämber ja osadel hõimuliikmetel on seljas kulunud firmasärgid, on see rahvas elanud heast lääne maailma mõjust sõltumatult iseseisvat kogukondlikku elu. Filmivõtted algasid j 2005 aastal, kestes mitmeid aastaid. Hõim võttis Linda omaks. Teda kutsutakse eesnime pidi ja kui ta filmib manitsevad hõimu naised üksteist -“tasa Linda filmib”. Filmis on rohkelt loomulikkust, siiraste tunnete ja inimlikkuse ilu. Inimlik tunneteskaala on avar, nauditavast huumorist kuni hinge lõhestava tragöödiani. Vaataja saab osa hõimu loomismüütidest ja religioonist. Näeme jahilkäiku, uue hõimuliikme sündi, ja paraku ka väikelapse surma . Režissöör on oma filmist kõnelnud järgmist: “Alguses elasid naised eraldi. ega teadnud midagi meeste olemasolust.
Kuni ühel päeval läks üks väga seiklushimuline naine Toli, suurde sügavale vihmametsa ja avastas lihaselise olendi, kes oskas hästi puu otsa ronida ning hankida metsmett. Kui Toli oli maitsnud mett , see olnud väga hea, arvanud et kõik naised ja mehed peavad koos elama. See on üks Congo Basini vihmametsades elavate Akka rahva loomismüütidest. Akaya, Kengole, Dibota (filmikangeased) nende sõbrad on kütid – korilased (suurepärased jutustajad), kes juhatavad meid läbi oma elu. Nad selgitavad meile oma algseid loomismüüte, oma päritolu ja oma väga spirituaalset elutunnetust. Film jälgib nende unikaalset kogukonna elu. Me kogeme nende spirituaalsust nende elu kõige raskemates olukordades. Nende religioon on kõrgloominguline, mänguline, seda ka kõige sügavaimais elu ja surma küsimustes, vahest on see vanim religioosne parktika, mida viljeldakse tänases maailmas viljeldakse.”
.
. 20 Hotdocsil pärjatud filmid:
. Parima Kanada dokumentaalfilmi tiitel:
. “When I walk”
. režissöör Jason Da Silva
“Dragon Girls"
. režissöör Inigo Westmeier
. Pluralismi fondi auhind
. “BÀ NỘI ”
. Režissöör Khoa Lê
LINDA VÄSTRIK (sünd. 1972) elab Stockholmis, rahvuselt rootslane. Õppinud 1991—1992 Chicago kunstiinstituudis, 1992—1993 New Yorgi rahvusvahelises fotokunstikeskuses (ICP), 1993—1996 Rootsi rahvuslikus fotokunstiakadeemias ja 1996—1999 Rootsi rahvuslikus filmi- ja teatriakadeemias. Esinenud foto- ja arvutigraafika näitustega Rootsis, veebruaris 2001 toimus tema isikunäitus Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Dokumentaalfilmi “Isa ja mina” (1999) on näidatud 1999—2000 vähemalt seitsmeteistkümnel festivalil; saanud grand prix’ Marseilles’s 1999, parima dokumentaalfilmi auhinna ja rahvusvahelise zürii eripreemia Firenzes 1999, Nordisk Panorama eripreemia 1999, auhinna International Film Comet Hannoveris 1999 ja Konstnärsnämndensi stipendiumi aastateks 1900—2000
Kasutatud leheküljed
1. Hotdocs kodulehekülg http://www.hotdocs.ca/schedule...
2. Viitol Livia “Isa ja mina”
“Teater, Muusika, Kino” 2000 11
http://www.temuki.ee/arhiiv/ar...
3.IMBd Linda Västrik
http://www.imdb.com/name/nm090...