Möödus täpselt 50 aastat, enne kui Pariisi pääses õppima järgmine noor andekas Eesti organist, prof. Hugo Lepnurme lemmikõpilane Ines Maidre.
Nüüd on Ines Maidre Norras Bergenis Griegi Akadeemia orelidotsent ning sõitis Eestisse selleks, et osaleda oma armastatud õppejõu päevadel, mängida siin orelit, õpetada noori ja meenutada oma maestrot.
Kuus päeva üritusi
Muusikapäevad „Hugo Lepnurm 90“ kestsid 26.—31. oktoobrini ning sisaldasid mälestusõhtuid, konverentse, kontserte ja meistriklasse. Lisaks Tallinnale olid üritused ka Viljandis, Raplas ja Tapal. Üks kulminatsioonihetki oli mälestuskontsert Hugo Lepnurme loomingust Estonia kontserdisaalis, kus esinesid Eesti Rahvusmeeskoor, ansamblid ja solistid. „Hugo Lepnurme õpilaseks saades muutusin ma ka ise ajalooks, selleks ühendavaks lüliks, kes oli isiklikult meistrit tunda saanud, seega on mul kohustus kogetut vahendada,” lausus Ines Maidre.
See, mida tähendas orelile ja kirikule truuks jäämine 50 okupatsiooniaasta jooksul, on keerulisem, kui esmapilgul tunduda võib. Üks asi on olla ilma ametlikust tunnustusest ja töökohast, mida inimese andekus ja kvalifikatsioon eeldavad, teine asi on olla perepea, kel on väikesed lapsed, ning kanda kohustust tagada neile soe tuba ja täis kõht.
1949. a. tunnistati „kodanlikeks natsionalistideks“ rida auväärseid heliloojaid, konservatooriumist kõrvaldati Cyrillus Kreek ja August Topman. Otsus oli tehtud ka Hugo Lepnurme suhtes. Õli valas tulle seik, et ta ühele naisüliõpilasele, kes kõhkles, kas astuda komsomoli, andis nõu otsida vastust Piiblist.
Lepnurm vallandati konservatooriumist kui „sektant ja sobimatu õppetööle“ ning arvati välja Heliloojate Liidust.
Ka siis, kui Hugo Lepnurm sai tagasi õppejõukoha konservatooriumis ega pidanud enam Tapa kirikus oreli mängimisega leiba teenima, jätkus tema vähem või rohkem tajutav jälgimine. 1970-ndatel aastatel tõi vaid kuuldus sellest, et jumalateenistusel mängib Hugo Lepnurm, Tartu Pauluse kiriku puupüsti rahvast täis. Tema esinemine keelati viimasel minutil.
Oli aegu, mil kohalikud valvurid olid nii agarad, et Hugo Lepnurmel ei lubatud kodumaal ühtegi kontserti anda isegi vaatamata sellele, et Moskva kõige esinduslikumad saalid olid talle avatud ja iga kontsert vaimustunud publikust tulvil.
Hugo Lepnurm ei murdunud ning suutis oma põhimõtetele ja usule truuks jääda.
Headus tuli ringiga tagasi
Ines Maidre meenutas veel üht liigutavat seika.
Kui praegu maailmakuulsuse võitnud helilooja Arvo Pärt oli Eestis täieliku põlu all ja sõna otseses mõttes näljas, nägi ta ühel päeval koduaknast välja vaadates, kuidas Lepnurme tuttavlik kogu ligineb nende majale. Ta mõtles, et professor tuleb neile külla. Keegi aga uksele ei koputanud.
Järgmisel päeval leidsid Pärdid oma postkastist ümbriku 1000 rublaga. Hugo Lepnurm ise oma heategu ei tunnistanud ega tahtnud sellest rääkida.
Aastaid hiljem, kui Eesti oli äsja taasiseseisvunud ja inimesed elasid äärmiselt vaeselt, oli Ines Maidre väga üllatunud, kui kontserdi järel astus tema juurde Arvo Pärt ning pakkus talle tasu oma teose ettekande eest.
„Minu õpetaja kunagine heategu oli ringiga minuni jõudnud,” ütles Ines Maidre.
Inimliku lihtsuse, suuruse ja abivalmiduse kõrval iseloomustas Hugo Lepnurme tema õpilaste sõnul ääretu huumorimeel ja mis kõige tähtsam — lausa entsüklopeedilised teadmised.
„See, et ta oli nii erudeeritud, muutis tema loengud äärmiselt haarvaks, aga ka raskesti konspekteeritavaks tänu pidevatele kõrvalepõigetele. Eksamiks valmistudes pidime läbi töötama päris palju kirjandust,” meenutas Ines Maidre.
Pedagoog ja helilooja
Prof. Hugo Lepnurme juures on õppinud terve plejaad väljapaistvaid organiste: Leonhard Virkhaus, Urmas Taniloo, Kristiina Hoidre, Andres Uibo, Ines Maidre, Piret Aidulo, Helen Tobias, Rolf Uusväli jpt.
Tema muusikaajaloo loengud andsid teadmisi ja sõõmu värsket õhku sumbunud nõukogude olustikus ka teiste erialade muusikaüliõpilastele.
Just tänu Hugo Lepnurmele on paljud Eestimaa orelid üldse säilinud. Ta korraldas orelite seisukorra analüüse, mõõtmisi ja kataloogi kandmisi, kogus andmeid paljude pillide kohta. Just tänu talle sai 1960.—1980. aastatel teoks ligi 40 heliplaadist koosnev sari „Eesti orelid”.
Ja kuigi maestro ise pidas end heliloojana „kolmanda järgu velskriks arstide kõrval”, on tema pärandi hulgas terve rida arvestatavaid heliteoseid.
Hugo Lepnurme autoriteet rahva hulgas oli ülisuur, tema nime teadsid kõik needki, kes muusikast või kirikust eemal seisid.
Just maestro 90. sünniaastapäevale pühendatud muusikapäevade ajal tuli trükikojast välja tema mälestusteraamat, harukordselt lihtsalt, avameelselt ja sügava tarkusega kirjutatud eluülevaade, milles iseenesestmõistetavalt on suur osa muusikal ja muusikutel.
