Juba 22. korda on jagatud Jakob Hurda nimelist kultuuripreemiat. Kultuuripreemia.jagajaks Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts. Statuut näeb ette, et preemia saab üks kohaliku kultuuriedendaja ja üks väljaspool maakonda tegutsev Jakob Hurda ideid edasi viiv kultuuri- või haridustegelane. Esimesed preemiad, mis 22 aastat tagasi väljastati läksid Kristjan Toropile ja Paul Lehestikule. Möödunud aasta said tunnustuse osaliseks Heljo Saar ja Ain Erik. Selleaastased preemiad pälvisid Jüri Trei ja Ester Liblik.
Preemia, mida rahastab Eesti Kultuurkapital ja Põlvamaa Kultuurkapitali ekspertgrupp, antakse koos Tõnis Laanemaa graafilise lehega üle Himmastes 21. juulil kell 13. Üleandmisel esinevad Põlva lõõtsakunigas Heino Tartes ja kammerkoor Maarja. Preemiad annavad üle maavanem Ulla Preeden ja ja seltsi esimees Sirje Vill.
Ajaleht Koit tutvustab mõlemat preemia pälvinut oma kahes järjestikuses numbris ja esimesena avame killukes Jüri Trei, Eesti Vabariigi diplomaadi ja kultuuritegelase tegevusest.
Lähtudes Raimo Pullati ja Peterburi Eesti Kultuuriseltside esildistest aastatest 2003 ja 2009 otsustait selleaastane Jakob Hurda väljapoole maakonda minev rahvuskultuurpreemia anda Jüri Treile.
Diplomaat, Eesti välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna nõunik Jüri Trei töötas konsulina Peterburis ja käivitas programmi “Eestlased Peterburis”. Selle programmi raames hakati välja andma ajalehte Peterburi Teataja ja taastama ajaloolist Jaani kirikut, korraldama konverentse, näitusi, konsterte ja tutvustama eestlaste ajalugu ja tegemisi meie jaoks tähtsas linnas.
Usun, et Teie huvi Peterburi vastu ei ole pelgalt Jaani kirik ja selle taastamine. Kuidas teist sai suur Piiteri eestlaste sõber ja austaja?
1999. aastal suunati mind diplomaadina tööle Eesti Vabariigi konsuliks Sankt- Peterburi. Et peale konsulaarküsimuste pidin ma tegelema ka majandus- ja kultuuriküsimuste lahendamisega, siis loomulikult hakkasin tundma huvi eestlaste ajaloo vastu selles suures linnas. Otsustasin käivitada programmi „Eestlased Peterburis“, mille raames tegin ettepaneku hakata taas välja andma ajalehte Peterburi Teataja, mis oli ilmus Peterburis/Petrogradis aastail 1908-1917. Ajalehe taaskäivitamine oli vajalik selleks, et koondada Peterburis ja Venemaal elavaid eestlasi taas ühte, et alustada meie ajaloo uurimist, ajaloolise Peterburi Jaani kiriku taastamist. Just Peterburi Teataja veergudel sai esmakordselt avaldatud üleskutse Peterburi Jaani kiriku taastamiseks, kuna koguduse juures töötasid Jakob Hurt, Rudolf Tobias, Villem Reimann, Rudolf Kallas, Mihkel Lüdig, Miina Härma jpt meie kultuuri suurkujud.
Peate ise üheks oma suurimaks saavutuseks Peterburi Teataja taasilmutamist? Rääkige, kuidas toimus selle väljannde taassünd?
Uurides eestlaste tegemisi Peterburis, palusin Eesti Rahvusraamatukogul ja Tiiu Valmil, tollasel direktoril, saata endale 1908. aasta Peterburi Teataja esimene number. Tutvunud lehega, ei saanud ma öö läbi und. Sain aru, et see on leht, mis on vajalik ka tänaste Peterburi eestlaste koondamiseks. Pärast mitmete raskuste ja takistuste ületamist sai otsustatud, et esimene lehenumber ilmub juba septembris 1999. tähistamaks lehe 91. sünnipäeva. Esimene leht trükiti Eestis, kuid taasilmuva lehe esitlus toimus Peterburis. Palusin sündmuselele esinema Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori Tallinnast ja esikumbri ilmumise auks istutasime ka ilusa tamme peakonsulaadi aeda. Tänaseks on leht ilmunud järjepidevalt juba 14 aastat ning lehel on lugejaskonda on mitte ainult Eestis ja Venemaal, vaid ka Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas ning läbi Kanada eestlaste kogukonna veebilehe on ta kättesaadav üle maailma. Leht on edastanud uudiseid Eestist ja tutvustanud ka eestlaste tegemisi Peterburis ning Venemaal.
Kui vilgas on hetkel Peterburi eestlaste seltsielu?
Peterburi eestlaste lipulaevad on segakoor Kaja ja rahvakunstiansambel Nevo. Nevo on peale Peterburi esinenud ka ülemaailmsetel ESTO päevadel, meie laulu-ja tantsupidudel ning paljudel folkoorfestivalidel, ka näiteks äsja lõppenud festivalil Baltika. Koostöös seltsi ja kogudusega oleme korraldanud konverentse, kontserte ja näitusi, tutvustatunud Eesti ajalugu ja kultuuri nii Peterburis kui mujal maailmas.
Kas on ka uhke tunne pälvida Jakob Hurda rahvuskultuuri preemiat? Kui tähtis on tunnustus?
Jakob Hurda Rahvuskultuuri preemia on kahtlemata suur tunnustus, aga arvan, et paljud meie ettevõtmised on saanud teoks just tänu heale meeskonnatööle ja sadadele abilistele nii Eestis kui Peterburis. Ka Jaani kiriku taastamine. Igale inimesele on tunnustus tähtis, eriti aga diplomaadile, kellel oli õnn nii oma töö kui hobi ühendada ja eestlaste ajalugu ning nende tegemisi lootuste linnas Peterburis läbi arhiividokumentide uurida ja tulevastele põlvedele jäädvustada.
Olete mitmegi organisatsiooni looja, asutaja või taasasutaja. Millist neist kõige tähtsamaks peate?
On au olnud osaleda nii Jaani Kiriku Fondi kui Eesti Lipu Seltsi asutamises, samuti Jaan Poska maja taastamisel ning arvan, et need tööd ja tegemised on kõik olnud minu jaoks tähtsad ning Hurda vaimus Eesti asju arendavad.
Teie tegevuse amplua on väga lai. Millega end täna ja tulevikus ennekõike seote?
Olen aastaid olnud oma tööülesannetes seotud Eesti Vabariigi juubeliürituste ja riiklike tseremooniatega. Täna, kui tähistame Eesti Vabariigi 95-ndat aastapäeva, tegin ettepaneku isamaalistele organisatsioonidele arutada ja ette valmistada meie nägemust Eesti Vabariigi 100 aastapäeva tähistamiseks .Esimestel kohtumistel Eesti Vabariik 100. aastapäeva ettevalmistamise toimkonnaga palusin lülitada juubelikavasse ka meie suurkujude juubelite tähistamine (J. Hurt, K. Päts, J. Poska, J. Tõnisson jpt).Samuti palusin lisada juubeliürituste plaani 2017. aastal Peterburis Eesti autonoomia 100. aastapäeva pidulik tähistamine. Just Peterburis 1917.aastal välja võideldud autonoomia sai esimeseks vundamendikiviks Eesti Vabariigi tekkele aastal 1918.
"Ilmunud 18. juuli Põlvamaa ajalehes Koit.
Intervjueeris Indrek Sarapuu.
