Lausa imestava paneva ettenägelikkusega Aleksander Weiler pani Meie Elu ajalehele jalad alla juba 1950. aastal, tingimustes, kus osa eestlaste pagulaskonda oli sel ajal alles Kanadasse jõudmas, suurem osa eesti organisatsioone Kanadas olid veel loomata, tavalisel uustulnukal oli päevamuredeks töökoha leidmine, uue kodu sisseseadmine, uue keele ära õppimine. Kuid A. Weiler koos oma aatekaaslastega suutis juba eelnimetatud aasta juunikuul välja anda Meie Elu esimese numbri. Mõisteti, et ühiskond vajab oma organiseerimiseks ja püsimiseks informatsiooni vahendajat ning häälekandjat.
Üle viiekümne aasta on Meie Elu truult teeninud Kanada eesti ühiskonda. Iga eesti organisatsioon Kanadas, olgu see selts, välisvõitlusorganisatsioon, laulukoor, kool, rahvatantsurühm, kirik, suvekodu, noorteorganisatsioon või muu eesti ühiskondlik ettevõte, võlgneb tänu Meie Elu’le ja üleüldse eesti ajalehtedele paguluses abi eest oma organisatsiooni töö väljakujundamisel, läbiviimisel ja tiivustamisel. Siinjuures on eesti ajalehed täitnud veelgi suuremat eesmärki, alalhoides Kanadasse asunud ja Kanadas sündinud eestlaste iseteadvust ja isamaalikkust. Selge, et ilma eesti ühiskonnata ei oleks olnud ka eesti ajalehte, kuid ka vastapidiselt, ilma ajalehtedeta ei oleks olnud ka nii tihedat ja organiseeritud eesti ühiskonda.
Kuid muutuvas ajas ja olus, oleme jõudnud nii kaugele, et kahest Kanada eesti ajalehest saab üks. Käesolev Meie Elu number on ka viimane. Ühest küljest küll kurb moment, kuid teisest, tänuväärt tunnustus meie oma ettenägelikkusele ja mõistmisele, et üks ajastu on lõppenud ja kui soovime edasi püsida terve ja vibrantse ühiskonnana, siis tuleb seda teha nüüd ühendatud ajalehtede abiga. Meie lootuseks on, et eriti just noored võtavad tiiba uue ajalehe loomisel ja hakkavad ajalehe tellijateks ja lugejateks.
Sellega ei jää muud üle, kui ütelda
‘Hüvasti, Meie Elu!’, sügava kummardusega asutajaile, toimetajatele ning kirjasaatjatele üle aastate ja tugeva käepigistusega ning õnnesoovidega neile, kes jätkavad seda tööd Kanada eestlaste häälekandjatena.
Priit Aruvald, peasekretär Eestlaste Kesknõukogu Kanadas
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
ARTHUR07 Jan 2002 13:38
ME oli aateline ja isamaaline.
Kummardame lahkunu ees.
Kummardame selle lehe toimetajate ees.
Arthur
A.M. Kaunismaale!03 Jan 2002 11:12
Ettekirjutis?
Tundub nii, sest EE on arvatavasti kasutoov firma. Nii ongi RISTI taas kapital ja aatelisus. Kunagi lugesin VE-st sellekohast Juhtkirja, kus oli kaalumisel kapital ja aatelisus.
Neid kahte pidavat sama raske kummardada olema, kui Jumalat ja saatanat korraga. Kuigi seda enamus meie kaasmaalastest valget mustaks nimetades ( ja vastupidi ) kogu aeg teevad. Sest kuhu sa hing saad minna?
Kes on aus - see kohalt kaob. Kes on valetaja, seda kiidab kooris valetajate/ausate kogum.
Arvan siiski, et ettekirjutisi peaks olema ainult selles osas, missuguse taseme tahame uuele lehele anda. Edasiminek vanade toimetajatega on ju tegelikult samal kohal tammumine. Kuid neid ju ei saa koondada, sest siis kapital oleks taas allapoole aatelisust... Ring on otsas.
Ed.-ukas
A.M. Kaunismaa03 Jan 2002 00:15
Ajaratas on ringi käinud ja kahjuks üks tubli eestluse häälekandja on varisenud manalasse. Meie Elu oli see, kes kirjutas meie elust siin paguluspäevil, andis informatsiooni ka kodumaalt, kui see jälle alustas iseseisvust, jne. Talle tuli konkurents, Vaba Eestlane, kelle toimetajad leidsid, et Meie Elu on liiga liberaalne! Kahjuks, nüüd on mõlemad matetud ja tuleb rahul olla uue lehega, kes dikteerib meile mida sobib lugeda ja mida mitte! Nagu kus kohas on sobiv Toronto eestluse keskus - kas Eesti Majas või Taru College'is?
Loe kõiki kommentaare (10)