Laudades istumisele eelnenud kokteilitunnil oli üheks kõneaineks tsunami tekitatud hiigelkatastroof India ookeani maadel. Uhkusega osutati faktile, et ka väike Eesti annab oma panuse hädasolijate abistamiseks ja Kanada on abiraha annetajate esiridades.
Sooja avasõnaga tervitas meid senine Bibliograafia Klubi juhataja dr. Endel Aruja. Söögipalve pidas klubi ürituste korraldaja Aino Müllerbeck, tänades Taevaisa ta kaitsvate käte eest, mil maailma tabas suur loodusõnnetus.
Õhtuse kava esimeseks osaks oli „Mõista, mõista, mis see on“.
Raamat siin ja teine seal,
dokumente hinnalisi,
palju pilte kummalisi.
Rahvas rohkearvuline
vatrab, töötab, kohvi joob,
alla viib ja üles toob.
Preester kipras kulmuga
uurib kaste tarmuga,
Mida saata, mida jätta,
kust seks kõigeks raha võtta?
See mõistatus lahendati kiirelt.
Aino Müllerbeck kõneles lühidalt mõistatuste osatähtsusest meie esivanemate elus. Mõistatamine oli tarkuse proovikiviks ja meeldivaks ajaviiteks. Usuti, et sügistalvel hästi mõistatamisel, eriti naiste poolt, sünnib lammastel toredaid tähnilisi tallekesi ja lehmadel rohkelt kirjusid vasikaid.
Meilegi tõi palju nalja ja naeru mõistatuste väljanuputamine, mis piletite näol olid kõigile välja jagatud. Toimus laudkondade vaheline võistlus auhindadele. Huvitavaid vastuseid tõi näiteks „Mida teeb naine istudes ja mees seistes“ (teretab). Südantsoojendavaks peeti „Punane poisike istub soos mätta otsas, nabapidi peenikese niidiga kinni“, ja kõige toredamaks „Tartus on üks Biibli Klubi, selle ülempreester tubli. Sa kuula teda hoolega ja tööta rõõmsa meelega“. Kiirelt vastati, et see pole keegi muu kui dr. Aruja oma klubiga.
Elulugude kirjutajate rühma liige Evi Paap ilmus rahva ette kui vanaaegne küla jutuvurr ja esitas eht-näitlejalike oskustega loo varrulkäimisest.
Väga nauditavaks kujunes Ellen Irsi ja Aksel Pügi seatud värsside ja laulude põimik. Ellen luges alustuseks:
Minevikku viime mõtte,
teeme väikse kokkuvõtte,
kuis ajaratas ringi käind
ja mis ta meiega on teind.
Lapsepõlv näib nõnda kaugel,
mälestustest pisar laugel...
Ja me kõik laulsime selle peale tenor Aksel Pügi juhatusel ja Voldemar Palo akordionisaatel „Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub...“
Hiljem jälle Ellenilt:
Lahti puhkes kuri sõda.
Ei me aimanud siis seda,
et meid teiseks elupooleks
antaks uue ilma hooleks.
Jõuti siia igalt kaarelt,
Rootsist, Saksast, Inglis-saarelt.
Tehti sada sorti tööd,
rahmeldati päevad, ööd.
Ja nii ikka edasi, kuni sai kuuldud 17 värssi ja lauldud 17 laulu.
„Üks mõte ikka meiega, me noorusmaa, me kodumaa...“ luges lõpetuseks Ellen Irs ja me laulsime „Mu meelen kuldne kodukotus...“
Hääled veidi puhanud, luges Erika Veskimets-Solom ette ühe vana Toronto eesti ajalehes ilmunud kosjakuulutuse, millele olla tulnud 49 vastust.
Epp Aruja kõneles huvitavalt elust Eestis, turistide tempudest, mullusest hallist vihmarohkest suvest, kus vihm andis järele alles lumeks muutudes. Aksel Pügi lisas oma meeldivaid mälestusi reisist Eestisse koos Toronto Eesti Meeskooriga.
Ellen Irsi vahelugemised on meile alati meeltmööda. Tema seekordeks teemaks oli sõna „asi“ humoristlikust vaatevinklist. See põhines hiljuti siit ilmast lahkunud meie väga austatud kirjaniku Arvo Mägi Eesti Päevalehes ilmunud artiklil „Muhedaid mõtisklusi“ (23.10.03). Kujukas näide: „Võitleme Lenini ja Stalini Ühise Suure Asja eest.“ Terane naistudeng ütles okupatsiooniajal: „Ma saan aru, mis on Lenini ja Stalini suur asi, aga mis on nende Ühine Suur Asi?“ Kuid on ju ka kutsutud võitlema meie ühise suure asja eest! Ja eesti asjaga tegelemine on olnud tähtis nii ärkamisajal kui ka paguluses. Terav silm leiab ikka „asju“, milles huumorit!
Kella 11 saabudes siirdusime pühalikumasse perioodi, kus Endla Kannel esitas hingestatult Helvi Poska palveliku luuletuse „Uus aasta“. Järgnes traditsioonikohane sisurikas vana-aasta kõne Leo Koobaselt. Ta kõneles Tartu College'i presidendi Elmar Tampõllu Tartu Ülikooli auliikmeks nimetamisest. Suunas siis pilgu dr. Endel Arujale, kes valiti sama ülikooli auliikmeks aastaid tagasi. „Dr. Aruja on kogunud ja saatnud eesti kõrgkoolidele teaduslikku kirjandust, mida neil ei olnud võimalik varem hankida. Dr. Aruja töövilja naudivad paljud raamatukogud üle Eesti. Me ei räägi siin tuhandetest raamatutest, vaid teele saadetud tuhandetest kastidest raamatutega.“
... „Dr.Aruja on Tartu Instituudile teatanud oma veerand sajandit tagasi vabatahtlikult võetud sekretäri ja arhivaari ülesannete mahapanemisest kuni asetäitja leidmiseni...“ Kõneleja lõpetas mõtetega Eestile ja tema rahvale, paludes neile Kõigevägevama kaitset.
Ja ennäe, siis ilmutas meile end uus aasta 2005 Edith Ederma nooruslikult kaunis kehastuses. Shampanjaklasse tõstes laulsime Eesti hümni ja vaatasime silma oma armsatele. Taas on uus aasta oma lootuste ja tõotustega.
