Eestis tähistatakse tänavusel juubeliaastal vabariigi sünnipäeva kõikides valdades. Nii ka Harjumaal Rae vallas, kus elan juba kaks aastat pärast Torontost lahkumist.
21. veebruaril Rae vallas toimunud ajalookonverentsil pidas koduloouurija Varje Malsroos huvitava ettekande teemal „Jaan Utno – Vabadussõjast osavõtnu“.
Konverentsist osavõtjad said teada, et Jaan Utno sündis 6. märtsil 1902 Rae vallas põliste põlluharijate peres. Tema koolitee algas Rae algkoolis, jätkus kihelkonnakoolis ja siis Jäneda Põllutöökoolis, mille lõpetamise järel ta sai agronoomi kutse.
16-aastase koolipoisina astus Jaan Utno vabatahtlikuna Vabadusõtta novembris 1918 ja naases Jäneda Põllutöökooli mais 1919, kui Johan Laidoner soovitas koolipoistel taas õppima asuda. Erialalist täienduskoolitust sai Jaan Utno 1925-1926 Taanis ja ta on õppinud ka eesti ohvitseride koolis.
Jaan Utno jäi kogu eluks sõbraks paljude rindeteedel kohatud vabadussõdalastega.
Eesti Vabariigi aastail töötas ta Põllumajandusministeeriumis Harjumaa konsulendina; tema ametiruumid asusid Raasikul.
Tolleaegseil riigiametnikel oli auasjaks näidata isiklikku eeskuju põlluharimises ja loomakasvatuses, mis oli talu majapidamises oluliseks sissetulekuallikaks. Ka Jaan Utno riigiametniku suhteliselt kõrge palk kulus suures osas Uuetoa talu maade parandamiseks ja karjakasvatuse edendamiseks.
Uuetoa peremees Jaan Utno koos elurõõmsa perenaise Marta ja maast-madalast tööd tegema õpetatud lastega suutsid talupidamisel saavutada 1940. aastaks märkimisväärse jõukuse.
1938. a. sündinud tütar Leili on kogunud oma isa kohta säilinud dokumente ja fotosid.
Sõja-aastail vangistati Jaan Utno nii saksa kui vene võimude poolt.
1945. a. haigestus ta tuberkuloosi ja tervenes imekombel.
1945. a. algasid nõukogude repressioonid. Talu majapidamine koormati hiiglaslike maksudega, Jaan ja Marta Utno tunnistati kodanlikeks natsionalistideks. Kodu kaotanud eestlastele ja ingerlastele peavarju andmine sai piisavaks põhjuseks, et Uuetoa talu omanik tunnistada kulakuks.
Siiski, tunnustatud agronoomina oli Jaan Utno ka nõukogude ajal põllumajanduse edendamisel vajalik asjatundja. Ta töötas Eesti Kalurikolhooside Liidu põllumajandusosakonna juhatajana ja agronoomina Lagedi kolhoosis.
Tagasi kodukohta sai Jaan Utno naasta alles 1962. a., kus jätkus ruumi ka lastele ja lastelastele.
Aastatel 1964–1985 oli Jaan Utno ühiskondlikult aktiivne oma kodukohas, juhtides Harjumaa erinevaid põllumajandustootmisega seotud seltse ja ühistuid.
Jaan Utno suri 25. juulil 1996 infarkti tagajärjel. 31. juulil sängitati ta kui Vabadussõjast osavõtnu riikliku auavalduse saatel Jüri kalmistule.
Jaan Utnole on omistatud Vabadussõja Mälestusmedal 1992. a.