Kuidas sattusid ülemõed Torontosse?
Selgus, et siin oli suur osa kanadalannal Beverly Robertsonil, kes viibis 2001. a. Eestis, et tutvustada seal organisatsiooni CESO International Services kaudu Kanada haigete hoolduse printsiipe, praktikat ja tingimusi ning jagada vastavaid nõuandeid.
Tartus sõlmitud sõprus tõigi nüüd Ülle Pandi ja Tiina Freimanni Torontosse. CESO on käesolevaks ajaks Eesti abistamise lõpetanud, sest meie riiki ei arvata enam arengumaade hulka. Nii tuli ka Tartu ülemõdedel Torontosse sõita omal kulul. Mõlemad nimetavad Beverlyt „heaks ingliks“, kes on organiseerinud neile siin suurepärase vastuvõtu, koostanud täpse ja tiheda programmi ning võtab neid järgmisel nädalal vastu ka oma kodus Hamiltonis, kus tõlgina on lahkelt lubanud kaasa aidata õp. Hannes Aasa. Teame ju kõik, kui soojalt tuksuvad hamiltonlaste südamed kodueestlastele. Alles see oli, kui nad võõrustasid eesti jalgrattureid!
Eesti külaliste päevad Torontos on täis kohtumisi siinsete meditsiinitöötajate ning tervishoiu- ja õppeasutustega. Loodame, et need tublid eesti naised, kes alles kohanevad meie ajaga, ikka vastu peavad!
Sel nädalal peatusid nad Tartu College'is, mille eest paluvad öelda suure tänu neile, kes seda võimaldasid, aga ka kõigile teistele, kes neid on külalislahkelt vastu võtnud.
Millised on esimesed muljed?
Mõlemad ülemõed rõhutasid, et õdede ühingus toimunud jutuajamise põhjal näivad Toronto ja Tartu meditsiiniasutused olevat silmitsi samade probleemidega, ka prioriteedid on samad. Meie oleme siin harjunud nurisema, et haiglates pole küllalt õdesid; külalistele jäi aga vastupidine mulje. Nad rääkisid õdede rohkusest, eriti muljetavaldav oli nende jaoks, et meditsiiniasutustes on ametis eriväljaõppega õed, kes tegelevad arenduse, tervishoiuteenuste kvaliteedi ja koolitusega. Eestis tegelevad sellega ülemõed ise. „Unistame sellest, et meilgi oleks jõudu rohkem,“ ütles Tiina Freimann, kuid nentis samas, et ka äärmine üleorganiseeritus pole hea.
Tundsin veel huvi, kuidas on Eestis korraldatud vältimatu abi andmine, sest siinsete haiglate Achilleuse kannaks näib olevat emergency osakondade ülekoormatus ja suutmatus kõigi abivajajatega toime tulla. Selgus, et ka Eestis on üsna pikad järjekorrad eri- (ja isegi pere)arstide jutule pääsemiseks. Nutikamad patsiendid kipuvad siis kasutama (või kuritarvitama) vältimatu abi teenuseid, et sedaviisi kiiremini eesmärgile ehk vajaliku meditsiiniabini jõuda. Üldiselt ollakse aga eesti kiirabi olukorraga rahul.
Õdede kvalifikatsioonist
Õdede haridus ja koolitus on võrreldes nõukogudeaegsega tunduvalt muutunud. Siis omandati meditsiiniõe kutse meditsiinikoolides, kust saadi ühtaegu nii kesk- kui eriharidus. Mõistagi ei suudetud nelja aastaga kumbagi adekvaatselt anda. Tänases Eestis pääseb meditsiinikooli vaid keskharidusega noor ning Tallinna ja Tartu meditsiinikoolides omandavad õed kõrghariduse. On võimalik saada ka magistrikraad. Kõik õed läbivad esimeses töökohas 4-kuulise stazhööriprogrammi. Igal uuel õel on oma juhendaja ja kirjalikud juhendid. Selline süsteem on sisse viidud Beverly Robertsoni soovituste põhjal.
Siiski ei taga ei kõrgharidus ega kohanemisprogramm, et õde jääks oma ametile truuks. Pahatihti pettutakse valitud elukutses juba praktika ajal või esimesel tööaastal. Need noored otsivad siis endale rakendust mujal. Üldiselt on õe elukutse maine Eestis tõusnud.
Viimasel ajal on paljud eesti arstid läinud välismaale tööle, õed aga mitte. Välisriiki tööleasumine eeldab vastava keele oskust. Alati ei piisa ka inglise või saksa keele oskusest. Soome med. õdesid ei vaja, neil on selle elukutse esindajaid endalgi piisavalt.
Kuidas toimub tervishoiuasutuste finantseerimine?
Eesti iseseisvusaastate algul saadi ohtralt välisabi, eriti Rootsist. Nüüd tuleb aga ise hakkama saada. Tervishoiuasutuste kulud katab Haigekassa, kuhu iga töötav Eesti elanik maksab oma palgast 13%, töötute osa tasub kohalik omavalitsus. Nüüdseks on Eestis kehtestatud ka tagasihoidlik voodipäevatasu ja arsti visiiditasu. Riik tervishoiuasutusi ei toeta.