Hiljuti ilmus Eestis järjekordne raamat meresõja ajaloo kohta: „Võitlused Läänemerel 1918-1919; Suurbritannia ja Eesti laevastik Vabadussõjas”. Autoriteks on Mati Õun, Hannes Walter ja Peedu Sammalsoo (kirjastus Olion, Tallinn; 2003).
Teos annab üksikasjalise ülevaate kõikidest mereväe operatsioonidest ja dessantidest Läänemerel, Peipsi ja Pihkva järvedel ning Läti vetes aastatel 1918—1919, s.t. kuni Vabadussõja lõpuni. Käsitletud on sõjategevust puna-Vene, Landeswehri ja Bermondt-Avalovi armeede vastu, lisaks on kirjeldatud nii koostööd kui tülisid Vene valgete Loodearmeega. Raamatu teevad eriti väärtuslikuks andmed Vene arhiividest, mis olid pikka aega suletud. Samuti on autorid kasutanud Briti ja teiste rahvuste materjale.
Avaram perspektiiv on võimaldanud anda mõnelegi lahingule, võidule või kaotusele õigema hinnangu. Näiteks, 23. detsembril 1918, kui rinne oli Tallinnast veel vaid 70 km eemal, tegid Eesti ja Inglise laevad ühepäevase dessandi Kundas, kaugel punaväe seljataga. Alles nüüd, punaväe operatiivdokumente uurides selgus, kui suurt paanikat dessant punaste hulgas tekitas. Samuti on märkimisväärne Vene ülemjuhatuse ettekanne Leninile 1919. aastast, kus Eesti vägede edu peapõhjusena mainitakse Eesti ülekaalu merel.
Detailselt on kirjeldatud Briti laevastiku osa võitlustes Venemaa punaarmee vastu, nagu abi dessantidele, merelahingud, kahe vene hävitaja hõivamine (neist said meie „Lennuk” ja „Vambola”), rünnakud Kroonlinnale, Krasnaja Gorka kindlusele, operatsioonid Luuga lahes jpm. Aga samal ajal näitavad inglise allikad, et laevastik saadeti Läänemerele mitte otsese appitulekuna Eesti Vabariigile, nagu meil on üldiselt arvatud, vaid sammu põhjustas Briti impeeriumi mure Venemaa kasvava võimu üle Läänemerel (Saksamaa oli ju kokku varisenud!). Õnneliku kokkusattumuse tõttu olid Inglismaa ja Eesti poliitilised huvid tol kriitilisel ajal samad.
Eriliselt tuleb alla kriipsutada Inglismaa abi Eestile relvade ja toidukraami näol. Raamatu järgi oli „see tõhus abi üks Eesti võidu aluseid Vabadussõjas”. Pruugib vaid lugeda lehekülgi Eesti riigi ja tema maa- ning merejõudude vaevalisest organiseerimistööst aastal 1918, et seda toetust täielikult hinnata.
Omamoodi mõtlemapanev on eestlaste osa meie vastu võidelnud bolshevistliku Vene maa- ja mereväes — sageli juhtivatel kohtadel. Nõukogude Liidus püüti ju kogu aeg Vabadussõda „kodusõjaks” tembeldada. Seda ta ei olnud, ehkki vend võitles venna vastu rohkem, kui me seda ise tunnistada tahame.
Nagu öeldud, raamatus on rohkesti vähetuntud detaile, nagu näiteks Ruhnu saare Eestile värbamise lugu. Selles asjas on meil lätlastega senini olnud sõbralikku norimist. Nii et huvitavat lugemist on igal leheküljel. Lisaks tekstile on teose lõpus mitu põhjalikku tabelit: merelahingute kroonika, Läänemerel ja Peipsil tegutsenud laevad ja nende tehnilised andmed, Vabadusristi kavalerid mereväelased jne. Üle kõige aga kerkib reljeefselt esile suure väejuhi ja organisaatori, admiral Johan Pitka kuju. Ilma temata poleks Eesti Vabariiki olnud.
Huvitav raamat Vabadussõjast
Kultuur
TRENDING
