Välisministeerium kavatseb peagi teha järelepärimise, kas Venemaa on valmis punarežiimi kuriteod hüvitama ka eestimaalastest ohvritele. Kas järelepärimine on poliitine žest või on Eestil lootust ka tegelikkuses kompensatsiooniraha saada?
Peagi Venemaale saadetav järelepärimine peaks selgitama, kellel on Venemaa seaduste järgi õigus kommunismikuritegude eest kompensatsiooni taotleda. Pikka aega hüvitisnõude esitamise eest võidelnud Riigikogu liige Enn Tarto on idanaabri vastust oodates pigem lootusrikas. “Kui Venemaa soovib tõesti Eesti, Läti ja Leeduga suhteid parandada, siis peaks ta andma positiivse vastuse, sest näiteks nende kõrgete riigiametnike poolt tuli soovitus, et Eestis elavad venelased peaksid eesti keelt õppima.”
Kompensatsiooninõue põhineb Venemaa enda seadustel, viitab Tarto. Kolme aasta eest otsustas Venemaa, et hüvitisi kommunismikuritegude eest hakatakse maksma ka välismaalastele. Tarto prognoosib, et positiivseima stsenaariumi korral võivad esimesed kompensatsioonid laekuda juba selle aasta lõpus.
Endine Eesti suursaadik Moskvas Mart Helme nii optimistlik ei ole. Ta on veendunud, et Eesti järelepärimine ajab Venemaa raevu. “Venemaa pole ju kordagi tunnistanud seda, et ta on Eestis ja muudes okupeeritud piirkondades mingisuguseid inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud. Ja kui me vaatame seda, kuidas on Venemaa reageerinud küüditajate kohtuprotsessidele Eestis, siis siit saab teha ainult ühe järelduse. Venemaa on otsesõnu nõudnud, et need protsessid tuleb lõpetada, ja need süüteod, kui nad ongi olemas olnud, on aegunud.”
Nõnda võib Venemaa taganeda ka omaenda seadusest maksta välismaalastele hüvitisi, sest nagu ütleb Mart Helme, on Venemaa alati eristanud lähivälismaad kaugvälismaast.
Hoolimata idanaabri oodatavalt negatiivsest reaktsioonist peaks Eesti näitama, et tal on selgroogu ning jätkama kompensatsiooni nõudmist, arvab Helme. Seda seepärast, et Venemaa on Eestile viimase kümne aasta jooksul pidevalt uusi nõudmisi esitanud.
Nii Enn Tarto kui Mart Helme märgivad, et kompensatsioonide nõudmine võib kujuneda pikaajaliseks protsessiks, mida tuleb jätkata mitmetel järgnevatel valitsustel.