Ka Portugali arhitektuur on lähedalt seotud meresõitudega. Nii on sündinud näiteks meresõitjate avastusi kujutav ehituskunst. See portugali variant hilisgooti ehitusstiilist on saanud oma nime kuningas Manuel I järgi, keda kutsuti ka „õnnelikuks“. „Manueli stiilile“ on tüüpiline indiapäraste lillornamentide ja navigatsiooni-instrumentide kujutamine, sinna juurde kuulub Kristuse rist jt. meresõidu motiivid, samuti ookeanitaguste maade eksootilised loomad ja taimed. Kaunimad Manuel-stiilis ehitised on Jerónimos’e klooster, Batalha kabel ja Tomar’is asuv Convento de Cristo oma kuulsate akendega.
Kala — tähtsaim toit ja elatusvahend
Lisaks maadeavastustele on portugallased ookeanist saanud läbi aegade ka oma igapäevast toitu. Kuigi tänapäeval on kalapüük seadustega rangelt paika pandud, siis ikkagi on kalastamine riigi üheks tähtsamaks tööstusharuks. Tänaseni on tähtsamates sadamates Peniches, Nazarés, Lagosis ja Olhãos kalurid ja kalapaadid tavaline vaatepilt ja kuigi aasta-aastalt tuleb suurepärastele supelrandadele üha rohkem turiste (kõige enam Kanadast ja Suurbritanniast), ei sega see kalurite tööd.
Portugallaste rahvustoiduks on olnud iidsetest aegadest alates bacalhau — kuivatatud ja soolatud tursk, mis saabus toidulaule 16. saj. algul, kui kalurid esimest korda Newfoundlandis seda maitsvat kala püüdsid. Värsket kala oli võimatu toonastes tingimustes kodumaale tuua ning, kuigi kodurandadel oli alati värsket kala saada, saavutas bacalhau sellest hoolimata kohalikus kulinaarias suure populaarsuse.
Tänapäeval tuuakse turska vana kombe kohaselt soolatult ja kuivatatult hoopis Norrast. Tursk kuulub kohalike menüüsse nii argipäeval kui jõulude aegu ning sealsed parimad kokad väidavad, et nii palju kui on aastas päevi, just nii palju võib valmistada nimetatud kalast ka erinevaid hõrgutisi. Meie proovisime suurepärase hobikoka Rein Topperi valmistatud versiooni nimega Bacalhau com Natas ning tundus, et paremini ei või seda rooga keegi valmistada.
Portugali kuulsad veinid ja kaunid keraamilised plaadid
Selle kõrvale sobis suurepäraselt ka roheline vein, mis ei ole sugugi värvilt roheline, vaid Portugalis populaarne veidi kihisev keelekaste.
Mainimata ei või muidugi jätta ka pakutud aperitiivi, milleks osutus portvein, mida valmistatakse Douro-jõe kallastel juba roomlaste ajast alates. Kuid veini võidukäik algas alles 17. saj., mil briti kaupmehed hakkasid otsima asendust tihti katkenud Bordeaux-veini impordile Prantsusmaalt ning avastasidki Portugali suurepärased veinid. Selleks, et veini muuta transpordikõlblikuks, villiti sellest brändi. Traditsioonilised viinamarjasordid Portugalis on Tinta Roriz ja Touriga Nacional. Portugali veinid on maitsvad ja nende hinnad üsnagi soodsad.
Portugali külastajale ei saa jääda märkamatuks keraamiliste plaatide ilus, kuigi meie silmale ehk veidi ka harjumatu, kunst. Omapärased erinevates värvitoonides ja erilaadsete motiividega plaadid ehivad jaamahooneid, kirikuid, toidukauplusi, purskkaevusid, kuid ka losse. Pealinnas on mitmete ehitiste fassaadid üleni kaetud keraamiliste plaatidega, mida leidub ka Araabia maades ning Andaluusia pealinnas Sevillas. Just sealt importis 15. saj. lõpus kuningas Manuel I plaate oma Sintras asuva kuulsa suveresidentsi tarbeks.
Aastaid hiljem võeti Portugalis plaatide valmistamisel kasutusele Itaalias väljatöötatud nn majoolika tehnika. 17.saj. tulid moodi araabia vaipadelt kopeeritud sini-kollased mustrid, nn vaibaplaadid ning ka tuntud sini-valged plaadid, mis meenutavad oma mustrilt hiina portselani. Lissabonis asutati esimene keraamiliste plaatide vabrik peale suurt maavärinat. Alates 19. saj. keskpaigast hakati Lissabonis katma ka ehitiste fassaade keraamiliste plaatidega, siin võeti eeskuju portugali kolonistidest Brasiilias, kes taolise tehnikaga oma elamuid vihma eest kaitsesid.
Igatsus möödunu järele
Kui saabub õhtu, siis võib mitte ainult restoranides, vaid ka tänavatel kuulda fado-laulu (fado tähendab saatust), mis räägib armastusest, surmast, triumfidest ja tragöödiatest, kuid ennekõike saudade'st, mis on portugallastele spetsiifiline igatsus millegi kadunu järele, olgu see siis vana armastus, nende kodumaa hiilgus või merel hukkunud mehed.
See kaeblik laulustiil kujunes välja 1822.a. Lissaboni Alfama tööliste linnaosas ning seda võis kaua aega kuulda ainult kõrtsides või bordellides. Esimesed casas de fado majad, kus astusid üles professionaalsed muusikud, said alguse 1920-ndate alguses.
Üle 50 aasta helises Amália Rodrigues’e (1920-1999) kuulus hääl, kusjuures tema enda elu oli kui ehtne fado. Lauljatar sündis Lissaboni slummis, tõusis hiljem staariks, elas kuulsuse tipul üle mitmeid pettumusi armuelus ja tegi enesetapukatseid. Peale tema surma kuulutati kogu riigis välja lein ning ta oli esimene naine, kellele Pantheon'is püstitati ausammas.
Lummav loss
Muidugi näidati meile ka kaunist Sintra väikelinna ja seal majesteetlikus mäetipus asuvat kurikuulsat lossi Palácio da Pena, mida kutsutakse ka kindluseks (Castelo da Pena). Praeguse palee kohal asus 1503.a. rajatud klooster Nossa Senhora da Pena, mille varemetele kuningas Fernando II ehitas 1840.a. residentsi. Esmasel vaatlemisel võib lossi tegelikult ka „koledaks“ kaunitariks nimetada, sest selles kuningapere suveresidentsis võib märgata mitmeid erinevaid ja esmapilgul isegi mitte kokku sobivaid ehitusstiile. Tähelepanelikumal vaatlemisel aga hakkab arhitektuurihuviline kõnealust paleed jumaldama. Sellest kõige ehedamalt romantismi kajastavast ehitisest avaneb imekaunis vaade suurepärasele maastikule, pargile, mäenõlvadele ja ookeanile.
LES-i presidendil on Sintra lossi külastavate külaliste jaoks sisse seatud oma kindel traditsioon. Nimelt peavad kõik üles palee juurde kõndima mööda muinasjutulist salapärast mägiteed. Siin olekski kohane meenutada, et neis samades paikades kogus kunagi isegi Hans Christian Andersen inspiratsiooni oma tuntud muinasjuttudele.
Kui selle jalgsimatkaga olime hakkama saanud, serveerisid Portugali eestlastest võõrustajad meile kaunis looduses veini saatel maitsvaid võileibu ja tundsime, et meie jalavaev ei olnud asjatu. Palju sai nähtud, veel rohkem jäi nägemata. See annab põhjust uuesti reisi ette võtta. Kuid mitte ainult kaemata jäänud vaatamisväärsused ei kutsu Portugali uuesti külastama, vaid juba aastaid kestnud soe sõprus, mis nende koosoldud päevade jooksul veelgi süvenes.
Aitäh teile kõigile, kes te tegite meie külaskäigust meeldejääva ja andsite kaasa kaunid mälestused.
Até logo (jällenägemiseni), Portugal!
www.lisest.org
