Neid muljeid soovin ma Teiega, head lugejad, jagada. LES-i presidendi Rein Topperi ja juhatuse liikmete Priit Kivi ning Dea Klimbekiga kohtumine, mida oli nõnda kaua oodatud, sai lõpuks teoks.
Pisut ajaloost
Võõrustajate asjatundlikul juhtimisel tegime põgusa ringkäigu riigis, mis on jäänud tavaturistile tihtilugu teenimatult tundmatuks. Võib-olla on selle põhjuseks Portugali kuningriigi hiilguse allakäik, mis algas 1755.a. Lissaboni suure maavärinaga ja mida süvendas riigi suurima koloonia Brasiilia iseseisvumine a. 1822. Selle tulemusena kaotas Portugal oma senise rikkuse suurimad allikad — kulla ja teemantid.
Vaevalt tuli ka riigi arengule kasuks üle 40 a. kestnud António de Oliveira Salazari diktatuur, mis lõppes 30 a. tagasi rahuliku, nn nelkide revolutsiooniga, mis meenutab oma olemuselt paljuski laulvat revolutsiooni Eestis ja Balti ketti. Rein rääkis, et huvitaval kombel ei tunne portugallased diktaator Salazari vastu mingit pimedat viha, nagu võiks oletada, vaid meenutavad tänaseni pigem tema häid külgi.
Peale Portugali liitumist Euroopa Liiduga (1986) on mitte ainult Lissabon, vaid kogu Portugal muutunud veelgi multikultuurilisemaks ja tolerantsemaks.
Kui 1985.a. oli riigis vaid üks kiirtee, siis nüüd võib autoga mugavalt sõita pea et igasse Portugali punkti.
Usk ja moraal
Üha enam moderniseeruvast elustiilist hoolimata on Portugalis katoliku kiriku mõju tänaseni suur ja nii mõnigi lesk kannab elu lõpuni musta riietust, viies iga päev lilli surnud mehe hauale. Samaaegselt on märgata, et üha vähem inimesi külastab jumalateenistusi ja kuigi abordid on endiselt seadusega keelatud, ei paista selleks illegaalsete tohtrite ning ravimite leidmine olevat probleem. Viimastel aastatel on märgata lahutuste arvu kasvu, vabaabielude soosimist, kuid ka laste sündivuse vähenemist.
Iidne Lissabon
Tejo jõe kaldal asuv Lissabon nimetati Portugali pealinnaks 1255. a., kuid seda mainitakse asulana esimest korda juba 20 aastat e.Kr. Linn on antiiksete ajaloolaste väidetel vanem kui Rooma. Rio Tejo on Ibeeria poolsaare pikim jõgi (1120 km), millest Portugalis voolab vaid 275 km, viies Lissaboni külje alt „paljureisinud“ vee sihtpunkti — Atlandi ookeani.
Linna praegune ilme on suuremas osas tekkinud pärast eelpool mainitud hävitavat maavärinat, millele järgnenud hiidlaine ja kiiresti levinud tulekahjud hävitasid suurema osa maailmariigi hiilgusest — lossidest, paleedest ja kirikutest. See kolmekordne looduse rünnak viis surma 40-60.000 inimest, kes tulvil kirikutes parasjagu pühakute päeva pühitsesid.
Lissaboni südame, Baixa linnaosa ülesehitamine toimus justkui malelaua mustri järgi tollase peaministri Marques Pombali juhendamisel. Portugali hiilgeaegu sümboliseerivatest hoonetest ei saanud kahjustada ainult Belém’i klooster ja vetele ehitatud kurikuulus Belémi torn, mis mõlemad pärinevad ajast, mil portugallased maadeavastustega kuulsust lõikasid. Jumalakoda on ehitatud india vürtside ja brasiilia kulla müügist saadud sissetulekutega.
EXPO maailmanäitus kuus aastat tagasi muutis Lissaboni tõeliseks ehitustandriks ning metropol sai juurde mitmeid uusi sildu, metrooliine, kaubanduskeskusi ja kõrghooneid. Restaureerimis- ja ehitustöid võis märgata nüüdki kõikjal.
Kuulsad meresõitjad
Portugali meresõitjate jalg on astunud mitmele toona veel tundmatule maapinna osale, mistõttu on romaani keelterühma kuuluv portugali keel — meenutades mulle küll pigem läti keelt — saanud igapäevaseks suhtluskeeleks mujalgi, olles maailmas enim räägitavate keelte pingereas 6. kohal. Atlandiäärse riigi elanikena on portugallased olnud merega alati eriliselt seotud ja ookean on jätnud pitseri nii inimeste rahvuslikule identiteedile, arhitektuurile kui ka kulinaariale.
Õigustatud uhkusega meenutatakse ikka veel aegu, mil julged meresõitjad lahkusid sadamatest tundmatusse, et leida uusi kaubateid. Prints Henrique’t, keda tuntakse Henrik Meresõitjana (1394-1460) oli avastuste initsiaatoriks ja teda peetakse tänaseni rahvuskangelaseks. Portugali kuninga João I kolmas poeg ei reisinud küll ise kunagi Marokost kaugemale, kuid ta asutas Algarve regioonis Sagresis, mitte kaugel Euroopa edelapunktist Cabo de São Vicente’st, meresõidukooli, kuhu riigi juhtivad õpetlased kogunesid tulevasi meresõitjaid harima ja ette valmistama. Tähelepanuväärivaks tõigaks on ka see, et tolleaegses „mereakadeemias“, mis tänapäeval on muuseum, töötati välja navigatsiooni-instrumentide uued vormid — astrolabium ja sekstant. Siin pandi algus ka täiesti uuele laevatüübile — karavelle’le. Tollal tähendas kolmnurksete purjedega laeva ehitamine täielikku revolutsiooni, sest nüüd võisid meresõitjad ära kasutada ka külgtuuli ning nõnda edenes piki ookeani seilamine märksa kiiremini. On teada, et ka Christoph Kolumbus avastas nn uue maailma just nimelt karavelle-tüüpi laevaga.
Meist igaühele on kindlasti tuntud sellised nimed nagu Diego Cão, kes leidis tee Kongosse ja uuris 1482.a. Angoola rannikut; Vasco da Gama, kes avastas 1498.a. meretee Indiasse, mis võimaldas portugallastel edaspidi tuua vürtse otse merd mööda Euroopa turule; Pedro Álvares, kes avastas 1500.a. Brasiilia ja Fernão de Magalhães, kes võttis 1519.a. esimesena ette reisi ümber maailma. Magalhães hukkus küll Filipiinidel, kuid tema esimene ohvitser, hispaanlane Juan Sebastián del Cano viis ekspeditsiooni lõpule.
13.sajandil avastasid portugali meremehed veel Madeira, Azoorid ja Kap Verde.
Nende meresõitjate julged ettevõtmised tõid Portugalile suuri rikkusi. Aastakümneid kontrolliti aasia maitseainete, vaipade ja siidi maailmakaubandust. Goas, Timoris ja Macaos asutasid portugallased oma kaubandusesindused; Angoolas ja Mosambiigis pandi alus esimestele kolooniatele.
(Järgneb)
