1. juulil toimus Toronto Eesti Kodus traditsiooniline aiapidu tähistamaks Kanada 144. sünnipäeva. Kaunite lillede ja suurte puudega aias, ürgoru kaldal veetsime hubase ja hoogsa õhtupooliku. Meie külalisteks olid peale esinejate paarkümmend Ehatare elanikku koos saatjatega, kel oli kaasas suur sünnipäevakringel, aga samuti ka pianist Asta Ballstadt.

Eesti Kodu esimehe Paul Osko avatervitusele järgnes Karl Vaikla peetud südamlik palvus. Eriti tõstaksime sellest esile numbrit 911, mis on meile ju tuttav kiirabi telefoninumbrina. Piiblis, Psalmis 91:11 sisaldub aga igaühele taevalik tõotus ja lohutus hingevaevade leevendamiseks… Kas teadsime seda?

Järgnes Kanada hümn sopran Kristina Aguri esituses tema isa Enno Aguri akordionisaatega, mis kõlas vägevalt. Patriootilise meeleolu jätkuks esitas Aino Müllerbeck kuulsa kanadalase John McCrae tuntud luuletuse „In Flanders Fields“.

Aiapeo kõnelejaks oli Astrid Vaikla, kes meiega jagas oma elamusi Kanadaga tutvumisel 1980-ndate aastate lõpust ja ka hilisemast ajast, pärast siia elama asumist mõned aastad hiljem. Esimesed muljed olid positiivsed, ehkki oli ka mõningaid närvilisi hetki. Nii ei leidnud ta Pearsoni lennuväljale saabudes oma kohvreid… Need toimetati siiski eht-kanadalikult ja viisakalt pisut hiljem talle kätte. Ta oli üllatunud Kanada riigi tolerantsusest paljude eriliste kultuuripärimuste suhtes. Elu on siin ilus!

Ülimalt meeldivaks kujunes meie peo muusikaline osa, kus esines Kristina Agur Enno Aguri akordionisaatega. Kava hõlmas nii eesti kui ka kanada heliloomingut. Eriti haaras Kristina meid Jimmy Rankini ühe palaga, mis nõudis erilist oskust ka saatjalt. Eeskava lõppes luuletusega. Kuna meil leidub vähe Kanada-ainelisi eestikeelseid luuletusi, tõlkis etleja Marika Ok ühe ingliskeelse (Robertson, Chris’i Canadian Prayer). Oli ilus!

Aino Müllerbeck ütles lõpuks tänusõnu esinejatele ja Eesti Kodu välisalade juhatajale Mart Lepikule abikaasaga ning tema kaudu kõigile elanikele, kes on oma abistava käe ulatanud Eesti Kodu ümbruse kaunistamisel. Mainimata jäi küll see, et aed, kus nii mõnusalt istusime tuleks ristida „Tuvikeste aiaks“, sest see abielupaar hooldas seda osa aiast kaua ja hästi, ning pr Tuvikene jätkab seda tööd siiani. Abistajate nimekiri on pikk ja me täname neid hiljem omavahel.

Kava lõppenud, asusime maitsma suupisteid, mis osalejad olid kohale toonud. Perenaise Margot Nortmaa oskuslikul juhendusel kulges seegi osa ladusalt. Ja siis — ühislaulud. Need kõlasid nii hoogsalt ja kaunilt Kristina Aguri eestvedamisel ja Enno Aguri pillisaatel. Laululehed, mis olid hästi kokku pandud Eesti Kodu Kultuurringi abijuhataja poolt, laulsime „tühjaks“ ja lisa ka veel.

Oli meeldejääv õhtupoolik Eesti Kodu elanikele ja külalistele.

Märkmed: