sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!
Nii kirjutas kunagi Juhan Liiv. Selle kauni sidemega tahtis poeet Eesti rahvast ja maad ühte köita kõigi tema valude, murede ja rõõmudega. Ja mitte ainult lillesidemega, ta oli selleks valmis võtma ka taevasina, päikese ja truuduse, isegi armastuse.
Seda luuletust on sobiv meenutada Eesti rahva jaoks nii erilisel juunikuul.
Ajal, mil loodus lausa pillavalt õilmitseb, kui lilli võib ilusateks pärgadeks punuda ning mõned kinnitavad, et nad on koguni jaaniööl salapärast sõnajalaõit oma silmaga näinud, pöörduvad me mõtted mitmekümne aasta taguste traagiliste sündmuste juurde.
Tänase lehe pearõhk on küll jaanipäeval ja võidupühal, aga kuidas võiksime me ükskõikselt mööduda mineviku varjudest ja valust — 1941.a. juuniküüditamisest ja 65 aasta möödumisest Eesti anastamisest? Nende kontrastide ühte kimpu sidumiseks sobiks ehk tõesti lilleside, miks mitte ka rukkilille, meie rahvuslille side.
Pr. Hilda Orn kirjutab oma Siberi-mälestustes, kuidas itta rühkiv rong peatus keset Siberi avarust jaanilaupäeval 1941. Kusagilt hakkas vaikselt kostma Eesti hümn, millega terve rongitäis rahvast ühines, järgnesid mitmed isamaalised laulud. Relvastatud vene vangivalvurid ei saanud millesti aru ja kuulasid eestlaste võimsat laulu hämmeldunult. Pr. Orn nimetas seda eesti laulupeoks Siberis.
Arvo Mägi on oma „Eesti Rahva Ajaraamatus“ kiretu kroonikuna kirja pannud aastate kaupa kõik meie tähtsamad ajaloolised sündmused. Peatunud 16. juunil 1940 Eestile N. Liidu poolt esitatud ultimaatumil, sellele järgnenud Eesti okupeerimisel ning 21. juunil korraldatud punase riigipöörde farsil, konstateerib Mägi: „Lühike iseseisvuse aeg (22 aastat) jääb eesti rahva mitme tuhande aastases ajaloos rahva eneseteostamise tippajaks. Kaotanud oma riikliku iseseisvuse, püsib raskeid inimkaotusi kandnud ja osaliselt üle maailma laialipillatud rahvas edasi.“ Rahvas elaski edasi, aga milliste kannatuste hinnaga! 1940. a. juuni oli pahaendeline, aga juuni 1941 hoopis kohutav, rääkimata järgnenud ohvriterohkest II maailmasõjast ja selle järelmõjudest, mis paiskas suure hulga eestlasi pagulusse.
Karl Arro arutleb 20. juunil 1953 Vaba Eestlase juhtkirjas, miks jätkati paguluses jaanipäeva ja võidupüha tähistamist, kui ometi Eesti oli jäänud kaotajaks ja need traditsioonid näitasid juba esimesi hääbumise märke. Tema arvates tuli seda teha pigem sümboolsetel põhjustel, kuna need päevad aitasid elavatena hoida kauneid minevikumälestusi ja võimaldasid (mõtetes) taas astuda koduradadele. Mis aga veelgi olulisem — jätkata võitlust Eesti vabaduse eest.
Siinkohal pole põhjust ega vajadust Eesti lähiajaloo üksikasju korrata. Eesti on täna taas vaba, üle maa süttivad jaani- ja võidutuled, kuhu rahvas aasta lühimal ööl koguneb. Ehkki eestlased pole idealistlikult lillesidemega kokku köidetud, nendel on erinevaid põhimõtteid ja nägemusi, on nende rõõm ja mure sama — et Eesti elaks igavesti vaba riigina.