Kõht täis ja lõbu laialt. Rooma valitsejad teadsid, mis rahvale meeldib ja kuidas võimul püsida. Rahvale oli selge, et see, mis Coliseumis toimus, jäigi sinna. Vaevalt, et roomlane tegelikus elus võttis käitumismalliks gladiaatori või lõvi, kes kristlasi sõi. Tänapäeva popkultuur immutab tegelikkust. Eriti USAs, maal, kus leiutati Hollywood ja televisioon. Filmi- ja kultuurikriitik Neal Gabler vaatles hiljuti nii ameerika argi- kui ka poliititilist elu otsekui filmi. Vestluspartnerina Bill Moyersi programmis (internetis leitav aadressil
www.billmoyers.com) tõstis ta esile, kuidas tavainimesed käituvad kui filmikarakterid, rääkimata poliitikutest, kes filmikangelaste eeskujul leiavad lihtsaid, õiglasi lahendusi ning kes oma lootusetult alatud vastased paika panevad.
USA vabariiklaste presidendikandidaadi valimiskampaanias räägivad kandidaadid, kui õilsad, kõiketeadjad, kõikvõimsad nad võrreldes rivaalidega on. Järgmise higetõmbega manatakse praegune president maapõhja. Kui filmi esimene osa on valimiskampaania, siis on filmi lahendus lihtne nagu võidujooksu tulemus. Võitja on selge. Filmi teine osa on keeruline, sest tegemist on valitsemisega, kus kandidaatkangelaste lubadusi pärsib tegelikkus ning 535 Kongressi liiget. Neidki peibutab kangelase roll, olgugi et nad eelkõige peavad silmas oma rahastajate huve.
Möödunud sajandil läks hoogu propaganda ehk ajupesu. Suurmeistrid olid Hitler ja Stalin. Mõlemad propageerisid “suurt valet“. Ajupesu oli riigi poliitika. Rahvussotsialism põles sõna tõsises mõttes läbi tosin aastat pärast võimuletulekut, kommunism jõudis oma mihklipäevani seitsme aastakümnega. Lääne demokraatiad olid tagasihoidlikud. Valitsus tegi seda, mis hädavajalik. Konservatiivsed kriitikud väidavad, eriti USAs, et valitsus ei suuda midagi korralikult teha. Kindlasti on neil õigus veenmiskunsti suhtes.
Psühholoogia uuringutele rajatud veenmiskunst võimendab reklaami, mis räägib tarbijad pehmeks. Poliitiline reklaam on rajatud osalt suure vale lõputu kordamisele, osalt rivaalide riivatult mahategemisele. Käimasolev valimiskampaania USAs näitab, kuivõrd arutu oli Ülemkohtu otsus lubada firmadel ja finantshaidel piiramatult toetada kandidaate.
Paar tosinat väitlust andis pakutud poliitikast pildi. Imelahendusena pakutakse maksude alandamist ja riigi eelarve suurt ja põhimõttelist kärpimist. Just põhimõttelist ning üldsõnalist, sest vajalikest detailidest pole juttu.
Piiramatud rahastamisvõimalused pikendavad valimisvõitlust. Kui Newt Gingrich oli areenilt kadumas, tuli abiks Las Vegase kasiinomiljardär Sheldon Adelson rahalise hiigelsüstiga, mis elustas Gingrichi kandidatuuri. Mitt Romney kampaania saavutas edu suuresti tänu rohkele reklaamile, mis suure pintsliga tõrvas nii rivaale kui ka president Obamat. Vabariiklaste, eriti äärmuslike konservatiivide poolt soositud Ülemkohtu otsus on karuteene just vabariiklaste parteile, kuna ükski kandidaat ei saa valimiskampaaniast “ puhtalt“ välja tulla. Majandus pole enam tulipunktis, kuna on märgata majanduse tõusu. Niisiis suunavad kandidaadid tähelepanu äraproovitud “kultuurisõjale”, kuuekümnendate “häbitegude” lahkamisele. Kiidetakse voorust ja manatakse sündivuse kontrolli.
