Quo vadis, Prantsusmaa?
Kuhu lähed, Prantsusmaa, sa ratsionalismi häll ja mõistliku riigikorra etalon?
Sellist küsimust võivad õigustada märatsemised, mis on kestnud Pariisis enam kui nädalapäevad, jättes oma postmodernistlikuks mälestusmärgiks enam kui 20 linnas sadade kaupa ärapõletatud autokarkasse või raudteevaguneid, kümneid sissetaotud akendega koolimaju ja valitsusasutusi (nende hulgas just for good measure ka üks McDonald's) ning ühe hämmeldunud riigivalitsuse uhked ja nii enesekindlad, kuid nüüd üsna abitud tippkujud — president Jacques Chiraci ja peaminister Dominique de Villepini.
Vaatlejate üksmeelne arvamus on, et Prantsusmaad on tabanud enam kui 10 viimase aasta halvim poliitiline katastroof.
Nagu ikka üllatuste puhul, on ka Prantsuse hetkeseisus parasjagu irooniat. Sest see on suurelt osalt lihtsalt noorte islamlaste mäss oma olemasolu tunnustamise eest riigis, mis 100 aastat tagasi loobus igasugust usku toetamast.
Detsembris pühitsevad prantslased oma nn ilmalikustamise seaduse 100. aastapäeva. See seadus lõpetas a. 1905 usuküsimustes kehtinud, Napoleoni ajast pärinenud konkordaadi Prantsusmaa ja Vatikani vahel. Konkordaat lubas Prantsuse riigil rahaliselt toetada nelja usku – katoliiklust, luterlust, reformeeritud kristlust ning judaismi. Ilmalikustamise seadus lõpetas selle praktika, et teha — nagu prantslased ütlevad — täiuslikuks kiriku ja riigi teineteisest sõltumatuse (lahutatuse) põhimõtte.
Viimaste aastate arengud on siiski sundinud valitsust kaaluma mosheede ehitamise toetamist riigi rahadega – vastutulekuna rahutute islaminoorte nõudmistele. (Ligikaudu pooled prantsuse 5-st miljonist muhameedlasest on alla 25-aastased). Kuid juhtivad moslemid ei taha lubada mingit riiklikku vahelesegamist mosheedes kuulutatavasse usuõpetusse. Ja siin peitubki iroonia:
president Chirac ja peaminister de Villepin seisavad äärmiselt vastumeelse valiku ees: kas püüda mässavaid noori moslemeid rahustada mosheede riikliku toetamisega, mis tähendaks ilmalikustamise seaduse tühistamist või garanteerida mosheede imaamidele täielik autonoomia, mis tähendaks „riigi loomist riigis“. Ja see on ainult selle jäämäe tipp, mille vastu Prantsusmaa on põrkunud. Prantsusmaa on nimelt sattunud vastuollu peaaegu kogu Euroopaga, võibolla isegi kogu maailmaga.
Euroopa Liit (EL) on õnnetu selle üle, et Prantsusmaa ja ülejäänud neli suuremat liikmesriiki (Saksamaa, Inglismaa, Itaalia ja Poola) juba mitmendat aastat rikuvad EL-i nn Kasvu- ja Stabiilsuse Pakti, st ei suuda oma riigieelarvete puudujääke hoida kokkulepitud piires (alla 3% sisemaisest kogutoodangust). Veel enam — et nad Prantsusmaaga eesotsas nõuavad teistelt EL-i liikmesriikidelt maksude tõstmist (nn maksude harmoniseerimise nime all) ja keelduvad likvideerimast või vähemalt kärpimast oma talunikele makstavaid suurejoonelisi subsiidiume. Viimased on ekspertide hinnangul nn Kolmanda maailma maade vaesuse peapõhjuseks, tehes neile võimatuks jõukamate maade ekspordiga võistelda.
Kuid enim rahutust tekitav on võibolla siiski Prantsusmaa islamiprobleem. See on omandanud terava omanäolise karakteristika, mis teistel rahvastel (vähemalt seni) puudub. Tuntud ameerika kolumnist Tony Blankley kirjutab sellest oma hiljuti ilmunud raamatus „Lääne viimne shanss“, et see on omaks võtnud modernistlikke läänelikke ja isegi ameerikalikke tunnusjooni, mis teeb ta eriti ohtlikuks: „Mitmes suhtes on need radikaalsed islami fundamentalistid postmodernistlikud, mitte premodernistlikud. Nad on kujundamas üht selgesti läänelikku, fashistlikku versiooni islamist, millel on üha vähem sidepunkte nende Lähis-Ida päritolumaade islamiga. See radikaalne lääne-islam modifitseerib end pidevalt, et paremini suuta rünnata Euroopa ja Ameerika liberaalseid, ilmalikke institutsioone.“
Noorte moslemiradikaalide läänestumine hõlmab muu hulgas selliseid vabadusi nagu alkoholi joomine ja habemete pügamine, aga ka interneti ja mobiiltelefoni kasutamine, nagu Pariisi mässajad seda edukalt demonstreerisid oma rüüsteretkede koordineerimisel.
Blankley näeb selgeid paralleele prantsuse „islamo-fashistide“ ja 1930. aastate saksa natside esiletõusu vahel:
„Natsid vallutasid saksa ühiskonna 70 aastat tagasi. Nüüd tuleb üha rohkem tõendeid selle kohta, et radikaalsed islamistid on asunud samale rajale,“ kirjutab kolumnist ja endine presidendi pressisekretär Tony Blankley.
Arvamus
TRENDING
