Ronald Wilson Reagani surm 5. juunil vallandas meedias massiivse kommentaaride tulva USA 40. presidendi elu ja töö uueks hindamiseks või ümberhindamiseks. Täiesti ootuspäraselt pärines suur osa nendest kommentaaridest idaeuroopa allikaist.

Eks ole ju nii mõnedki Reagani kõige tuntumad „pärlid“ seotud tema kommunismivastaste sõnavõttude ja aktsioonidega. Sel puhul on väärt meenutada toda paljutsiteeritud lõiku tema 1987. a. Berliinis Brandenburgi väraval peetud kõnest, mis lõppes otsese väljakutsega NSVL-i kompartei tollasele (ja viimasele) peasekretärile Mihhail Gorbatshovile. Reagan ütles: „Peasekretär Gorbatshov, kui Te taotlete rahu, kui Te taotlete küllust Nõuk. Liidule ja Ida-Euroopale, kui Te taotlete liberaliseerimist: siis tulge siia sellele väravale. Härra Gorbatshov, avage see värav! Harra Gorbatshov, kiskuge maha see müür!"

Nagu nüüd kümned kaasaegsed tunnistavad, olid need ennekuulmatud sõnad. Nii sügavale olid Moskva propaganda mõjud jõudnud tungida 70 aasta vältel, et mitte üksnes nõukogude satelliitriikides Euroopas, vaid ka Ameerika intellektuaalsetes ringkondades leidus hulgana neid, kes pidasid kommunismi püsimajäämist endastmõistetavaks. Mõistagi tegi see erimeelsete võitluse vabaduse ja enesemääramise eest ekstra-raskeks. Poolas meenutab endine vabadusvõitleja, nüüd maa suurima ajalehe Gazeta Vyborcza toimetaja Konstanty Gebert, et need olid Reagani sõnad, mis panid rahva lõpuks aru saama, et kommunism on majanduslikult töökõlbmatu ja moraalselt mäda. Gebert ütleb: „Me olime aastakümneid ringi jooksnud just seda kuulutades, aga keegi ei kuulanud meid“... st. ei kuulanud, kuni Reagan seda ütles. Tuntuim Poola vabadusvõitleja, töölisliikumise „Solidaarsus“ juht ja vaba Poola esimene president Lech Walesa tõstab esile Reagani võimet otsustavaks aktsiooniks, öeldes: „Kui ta nägi ebaõiglust, otsustas ta selle kõrvaldada. Ta nägi kommunismi ja ta eesmärgiks sai sellele lõpp teha.“

Isegi Mihhail Gorbatshov ise on nüüd sunnitud tunnistama Ronald Reagani vaieldamatut tugevust — tema erakordset meelekindlust. Oma pikas järelehüüdes Reaganile Washington Post'is peab Gorbatshov Reagani peamiseks jõuallikaks rahva poolehoidu: „Jäädes truuks oma põhimõtetele, millega võis kas ühineda või mitte, ei olnud ta siiski dogmaatiline. Ta oli valmis läbirääkimisteks ja koostööks. Ja mis minule on kõige tähtsam: talle kuulus kogu Ameerika rahva usaldus.“ (WP, 7. juuni). Sellele võib tõenäoselt alla kirjutada ka iga idaeurooplane. Ehk nagu seda kõigi Balti rahvaste nimel sõnastas Läti president Vaira Vike-Freiberga: „President Ronald Reagan jääb elama kõigi lätlaste südameisse kui võitleja vabaduse ja õigluse eest kogu maailmas.“

Võime idaeurooplaste sügava austuse USA 40. presidendi vastu kokku võtta ka analoogiaga laste mängust nimega „Vaatame tõtt“. Neid ei saanud jätta kuidagi imponeerimata asjaolu, et seistes vastamisi Nõukogude Liiduga, ei „hakanud president Reagani silm iialgi pilkuma“.

Reagan käivitas Ida-Euroopas ja N. Liidu aladel uudse arenguprotsessi, mis jätkub siiani. Sellest kõneleb lookene, mis viitab ka Eesti osasaamisele sellest protsessist. Loo jutustajaks on sihtasutuse „Heritage“ uuringute juht Ariel Cohen, kes Reagani ametiaja lõpul külastas endisi N. Liidu alasid, sh. ka Eestit. Cohen kirjutab Washington Times'is: „Radio Liberty noore kaastöölisena kohtasin 1988.a. kirgiisi, kes rääkis meile, et (tema rahvas) jälgib kõike seda, mis toimub Eestis. Kui sel väikesel Balti riigil õnnestub saavutada vabadus, siis alustavad ka nemad võitlust iseseisvuse eest.

President Reagan vallandas niisiis vabanemiste ahelreaktsiooni, mis lõpuks laskis kogu Nõukogude impeeriumi õhku,“ ütleb Cohen (WP, 10. juuni).

Tõepoolest kuulutas Kõrgõzstan (4,7 miljonit elanikku) enda iseseisvaks samal aastal Eesti taasiseseisvumisega. Ma ei oleks imestunud, kui kuuleksin, et ka teised Kesk-Aasia vabariigid tegid sama, järgides Eesti eeskuju. Igal juhul on nende majandusareng — nagu Eestigi oma — mõnede vaatlejate hinnangul juba edestanud Euroopa Liidu näitajaid.

Märkmed: