Igal aastal kuulutab kevade tulekut erksate värvide ja linnulaulu simman. Sel aastal lisandus looduse simmanile Balti rahvatantsijate rõõmupidu – Ida Ranniku Eesti Küla Simman ehk IREKS. Üritus leidis aset Virginia osariigi Herndoni linna ühes ilusas kirikusaalis, kuhu kogunes nii palju pidulisi, et istekohtadest ähvardas puudu jääda. Seda hubasem ja lõbusam oli pidu.
Esikus oli müügil eesti- ja skandinaavia-ainelisi käsitöid (Reet Kaseoru „Birch Grove” vahendusel). Saali astudes tervitasid külastajaid rahvapillide orkestri „Baltic String Band” helid. Laudadel ootasid suupisted ja baaris müüdi korralikus valikus eesti, läti ja leedu õlut. Õhtusööki kiitsid kõik külalised, samuti nägusat kavaraamatut, millesse olid lisatud toetajate tervitused ja õnnesoovid.
Programmi alustas hoogne „Kandali” rahvatantsurühm Tallinnast. Tantsude vahel tutvustati põgusalt eesti rahvatantsu ajalugu ja räägiti selle rollist meie üritustel. „Kandali” on teatavasti esinenud mitmel pool Eestis, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Sellegi etteaste puhul nakatasid tantsijad kogu vaatajaskonna oma hoo, rõõmu ja energiaga.
Baltimore Eesti Kooli noorte rühmad koosnesid koolinoortest 3—16 aastani. Vanemad koolinoored esinesid enesekindlalt ja oskuslikult. Nooremas rühmas aga kõige noorem tantsija, 3-aastane Lukas Jester ei paistnud küll oma esinemiskohustusega eriti rahul olevat, aga tegi truult kõik tantsusammud kaasa, ise vaatajaskonda altkulmu põrnitsedes. Seda vahvam oli rühma esinemine.
Läti rahvatantsurühm „Vasingtonas Namejs” imponeeris oma eriliselt keeruliste tantsusammudega. Suurearvuline rühm tantsis mitu tantsu, mida oli õpitud eelseisval tantsuvõistlusel esitamiseks.
Mängis ka balti keelpillide orkester. Ed Hopf esines kahe eesti kandleviisiga. Naljanumbrina laulis Baltimore’i eesti laulumees Ado Valge koos saatjatega „Mind kutsuti pulma”.
Pärast vaheaega esinesid leedulaste laulu- ja tantsugrupi „Jore” kolm liiget leedu rahvamängude ja –lauludega. Eriti huvitavad olid nende esitatud iidsed, komplekssed polüfoonilised laulud.
Siis tutvustasid Leedu rahvatantsijad „Malunas” publikule oma tantse. Meeste puukingatantsu „klõp-klõp-klõp” jäi kuulajaskonnale kindlasti terveks õhtuks kõrvu kajama.
Viimasena astus tantsupõrandale simmani pererahvas, Washingtoni rahvatantsurühm „Pillerkaar”. Esimene tants oli rühma tunnusmeloodiale „Vigala reinlender”. Washingtoni rühmal on ulatuslik repertuaar, millele on lisatud ka austerlaste „Ländler”, mida nad sel õhtul esitasid. Laila Oinas ja Talvar Tali esinesid toreda miimikaga „flirtimise” tantsuga, mis publikule eriti meeldis.
Nii hoogsate ettekannete järel tahtis publik juba kaasa lüüa. „Pillerkaare” ja „Kandali” juhatusel tehti ühiselt ringmänge ja rahvatantse. „Perekonnavalsi” ja „Oige ja vasembaga” said peaaegu kõik hakkama. Aga ka „Tuljaku” ajal ei vähenenud rahvamurd tantsupõrandal märgatavalt. Ka keerulisemate sammude kaasategemiseks jätkus igast rahvusest tantsijatel julgust.
Programmi lõppedes kutsuti ette esinenud gruppide juhid: Eesti Rahvatantsuseltsi „Kandali” USA rühma juht Jüri Lepp, Baltimore Eesti Kooli noorte rühma juht Lea Kiik, läti rahvatantsurühma „Vasingtonas Namejs” juht Alberts Ozols, leedu rahvamuusika ansambli „Jore” juht Vaida Meizys, leedu rahvatantsijate „Malunas” juht Rytis Grybaskas ja eesti rahvatantsurühma „Pillerkaar” juht Anu Oinas. Neile ja ka pillimeestele jagati lilli. Eriline tänu kuulus IREKSi innukale eestvedajale, kelleks on „Pillerkaare” rühma juht Anu Oinas. Marika Pedak-Kari tänas kõikide nimel selle hea mõtte algatajat ja avaldas soovi, et selline üritus korduks.
Kuuldavasti jätkus pidu ka peosaali lähedases hotellis, kuhu kogunesid eesti ja läti päritolu noored ja laulsid kumbki oma keeles laule kuni varajaste hommikutundideni.
Ka järgmisel päeval kogunes tantsuhuvilisi Priit ja Rima Vesilinnu kodusse Virginia Occoquani jõe kallastel. Metsade vahel kostis rahvapilliorkestri muusikat. Külalised sõid ja jõid, käisid paadiga sõitmas ja kogunesid maja ette platsile taas kanda keerutama.
Simmani külaliste hulgast oli kuulda arvamust, et samasugust üritust võiks korraldada ehk kahe aasta pärast. Esimene IREKS oli lõbus ja hästi korraldatud. Pileteid müüdi oodatust palju rohkem, rahvast tuli kohale ka kaugemalt, tuju oli hea ja tantsida oleks võinud rohkemgi.
Kevadine simman läks igati hästi korda. Eks okstel laulvad kevadlinnud võisid isegi kadedust tunda eesti, läti ja leedu rahvariiete erksate värvide ja rahvatantsuviiside kaasakiskuvate helide pärast!
Ida Ranniku Eesti Küla Simman
Kultuur
TRENDING
