Kagu-Aasia tundub keskmisele välisuudiste lugejale suure probleemidepuntrana — lisaks kõikvõimalikele looduskatastroofidele madistavad seal pidevalt erinevate rahvuste, uskude ja hõimude esindajad.
Ida-Timori paljukannatanud ja kõikenäinud lapsed. Foto: M. Org
Viimase aja eredaim näide selle kohta on Ida-Timor, mis nüüd pärast viie aasta pikkust vaheaega taas rahvusvahelisele meediale palju kõneainet on pakkunud. Olles töötanud 8 kuud Uus-Meremaal, otsustasime koos reisikaaslasega Austraaliast Aasia kaudu Euroopasse koju reisides kasutada võimalust, et ka seda riiki natuke lähemalt tundma õppida.
Käesoleva artikliga püüan tutvustada Ida-Timorit ning idatimorlasi ja meie tähelepanekute varal näidata, et kuigi geograafiliselt asub ta Eestist väga kaugel, on meil ka mõndagi ühist. Selle mõistmiseks tuleks aga heita pilk selle riigi ja rahva ajalukku.
Kagu-Aasia koloniseerimisel jäi suur osa sellest regioonist aastasadadeks Hollandi kontrolli alla, poole Timori saarest sai aga endale Portugal.
Ida-Timor ei saanud oma emamaalt koloniaalperioodil palju tuge. Portugal oli huvitatud peamiselt kohviubadest ning muudest väiksematest ekspordiartiklitest ning investeeris vaid minimaalselt infrastruktuuri loomisesse.
1940ndatel aastatel iseseisvus enamus koloniaalmaid. Portugal aga suutis vaesuses rabelevat Ida-Timorit veel üle veerandsajandi oma valduses hoida ning alles 1975. a tõi ta oma väed Kagu-Aasiast välja. Vaid mõned päevad hiljem saatis Indoneesia oma väed Ida-Timorisse ning kuulutas selle 1976. a Timor Timur’i nime all enda 27. provintsiks.
Järgnes 23 aastat Indoneesia ülemvõimu, mille jooksul genotsiidi, vägistamiste ning muude alandamiste abil püüti hävitada idatimorlaste iseseisvumispüüded. Tõsi, veretööde tegijateks ei olnud alati Indoneesia sõjavägi, vaid ka Indoneesiat toetavad idatimorlased, kuid rahaline toetus relvade ning muu sõjatehnika hankimiseks saadi ikkagi Indoneesia kõrgeimatelt riigiasutustelt.
1999. a. korraldati Ida-Timoris referendum iseseisvumise küsimuses. Vaatamata indoneeslaste tugevale „lobitööle“, mis hõlmas ähvardusi ja ka tapmisi, hääletas 79% idatimorlasi vabariigi poolt.
Referendumile järgnenud nädalal karistati Ida-Timorit rängalt iseseisvuspürgimuste eest — Indoneesia väed ning nende poolt ära ostetud idatimorlased korraldasid veresauna, tappes kõik, keda vähegi teati iseseisvumisliikumisega seotud olevat. Purustati riigi infrastruktuur, mis oli olnud ainus Indoneesia poolne toetus viimase 23 a jooksul. Ka ÜRO tõmbas oma väed kõige kriitilisemal hetkel välja ning jättis timorlased sihtmärgiks Indoneesia armeele. Ida-Timori rahvaarv on praegu napilt miljon, arvatakse, et 23 a jooksul sai Indoneesia vägede tegevuse tulemusena surma veerand kuni kolmandik kõikidest idatimorlastest.Pärast ÜRO ajutist valitsust anti võim 2001. a üle rahvale. Oli see ehk liiga vara? Nüüd, 5 aastat hiljem, on Ida-Timor võimukriisis ja probleemide lahendamiseks on jälle haaratud relvad. Tüli põhjuseks on seekord konflikt Ida-Timori lääne- ning idaprovintside vahel.
Milline võiks olla selle väikese riigi tulevik? Järgneva 5 aasta jooksul jäävad riiki kindlasti võõrväed ning seega lükkub täielik iseseisvus veelgi edasi. Ida-Timor on hetkel veel üks vaesemaid riike maailmas, kuid lootust paremale tulevikule annavad Timori merest leitud naftavarud.
Võrreldes Eestiga on võõrväed Ida-Timorit veelgi räigemalt kohelnud. Kuid tundub, et sealsed inimesed on tolerantsemad, rohkem valmis andestama ja mineviku ülekohtu eest kätte maksmata jätma kui oleme meie. Idatimorlane ei pea viha ega kritiseeri Indoneesia lihtkodanikku.
Ta teeb selget vahet ametkondade ja riigiorganite omakasupüüdliku poliitika ja tavainimeste vahel. Ka ei ole tal vimma lääne inimeste vastu vaatamata sellele, et nad ta kõige kriitilisemal momendil üksi jätsid. Mulle tundub, et sama ei saa alati öelda paljude minu eakaaslaste kohta Eestis, kellel eelarvamused tihti maailmapilti kipuvad piirama. Andestamisvõime on see tähtis jõud, mis aitab idatimorlastel taas jalgadele tõusta ja mida meil eestlastel ehk vahel napib.
Teisalt aga on ka idatimorlastel meilt midagi õppida — nimelt seda, kuidas suurema ohu puudumisel rahumeelselt probleeme lahendada. Võib aru saada, miks sellised relvakokkupõrked tekivad, kuid neid ei saa heaks kiita — veerand sajandit metsas elanud idatimorlastest võitlejad (kelle hulgas oli palju ka indoneeslaste poolt eriti taga kiusatud tudengeid), nn geriljad, on põhiosa oma elust veetnud mägedes, mitte koolipingis ennast harides.
Kuigi just tänu nendele säilis tugev idatimorlaste vastupanu Indoneesia valitsemise ajal, tuleb neil nüüd õppida rahumeelselt lõimuma ühiskonda ning suunama oma energiat praeguse põhiülesande, Ida-Timori ülesehitamise täitmisele.
Ida-Timoris ringi reisides torkas silma suur vastuolu riigi lummava looduse ja edumeelse rahva ning karjuva vaesuse vahel, mida hädine poliitiline võim viimase viie aasta jooksul leevendada ei ole suutnud.
Järsku hakkasid sündmused väga kiiresti arenema — kohale tuli üks Dilis töötav portugallane, andis pakkimiseks 10 minutit aega ja viis meid Austraalia saatkonda. Paar tundi hiljem olime juba Austraalia sõjaväelennuki Hercules pardal ja lendasime tagasi Darwini (Austraalia) poole, kaasreisijateks taas abistamisorganisatsioonide ametnikud ja vabatahtlikud.
Mulle tundub, et kuna Eesti ja Ida-Timori ajaloos on üllatavalt palju ühiseid jooni, peaks see innustama meid, eestlasi, kes seda vähegi suudavad ja tahavad, sinna appi minema. Sest ei tea ju ei Austraalia, Portugal või Inglismaa, mis tunne on säärasel kombel represseeritud olla.