Ühine joon nendel maadel, demokraatlikel maadel, on, et neis maades on sisse seatud õigussüsteem, mis tagab omandiõiguse, kaitseb kodanikke kriminaaltegude ja valitsuse korruptsiooni eest. Neis on rakendatud eraettevõtlus, kapitalistlik majandussüsteem. Majanduslike huvidega ja ettevõtlikud kodanikud saavad alustada ja arendada oma ärilist tegevust, mis edu puhul loob uusi töökohti nendele, kes on valmis tööd tegema. Eraisiku tasandil on see brutaalne süsteem, sest need ettevõtted, mis pole võistlusvõimelised, kahanevad ja varisevad kokku ning neis töötanud töölised ja ametnikud kaotavad töökoha. Riigi tasandil on see süsteem ületamatu, sest ta puhastab välja ebaefektiivsed ja nõrgad ettevõtted ning laseb tugevatel ja efektiivsetel kasvada, mille tõttu kogu riigi majandus kasvab, tõstes sellega kõikide kodanike heaolu.
Sellele grupile võib lisada mõned Lähis-Ida riigid, nagu Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid, mis oma suurejoonelise naftatootmise tõttu on nii rikkad, et valitsev dünastia võib oma kodanikele pakkuda majandusliku heaolu, ilma et end demokraatia ja valimistega tülitada.
Demokraatlikes maades domineerivad peamiselt kaks mõttevoolu. Üks, mis pooldab turumajandust ehk kapitalismi ja piiratud ulatusega valitsust, mis tegeleb riigikaitse ja kodanike turvalisuse eest hoolitsemisega. Seda nimetatakse parempoolseks maailmavaateks. Teine mõttevool leiab, et valitsus peaks kodanike heaolu eest hoolitsema hällist hauani, mitmesuguste sotsiaalprogrammide abil. Turumajandusesse suhtub see vaenulikult, väites, et see tekitab ühiskonnas erinevaid klasse ja et vaesus ühiskonnas on põhjustatud turumajanduse poolt. Seda nimetatakse vasakpoolseks maailmavaateks.
Inimlikult on arusaadav, et valitsuses töötavad isikud, bürokraadid, enamikus taunivad turumajandust, eriti kui see mõtteviis domineerib meedias ja akadeemias. Bürokraat saab oma hea palga ja suurepärased hüvitused maksumaksjate käest ja tema töökoht on turvalisem kui erasektoris. On inimlikult arusaadav, et tal pole aimu riskist, millega eraettevõtjad kogu aeg silmitsi seisavad, nimelt kas on kuu lõpuks küllalt raha, et teenistujatele palku maksta ja ärilaenu intressi tasuda? Peale selle tuleb erasektoris võistelda odava tööjõuga maadega. Kui võistlejate palgad ja hüvitused on pool siinsetest palkadest, siis saab suurema mehhaniseerimise kaudu osaliselt seda vahet korvata, kuid sellel on ka oma piirid. Sel põhjusel töökohtade eksport odava tööjõuga maadesse on veel üheks põhjuseks, miks eraettevõtlust taunitakse.
Paistab olevat paratamatu, et kuigi turumajandus on tegelikus elus kõige tõhusam vahend inimkonna majandusliku heaolu tõstmiseks, ei leia see vist kunagi vasakpoolsete mõtlejate ja poliitikute heakskiitu.