Sel nädalal pakkus kriitilist kõneainet president Arnold Rüütli soov osaleda aasta lõpul NATO tippkohtumisel Prahas. Ent pahameelt põhjustab ka presidendi kantselei tööstiil.
Toimus tõesti midagi tavatut: eesti ajakirjandus andis mõista, et riigipeal ei tasuks toppida oma nina liiga sügavale välispoliitikasse. Arnold Rüütli kavatsus sõita NATO tippkohtumisele Eestit esindama sai vastulöögi enne, kui president jõudis sellest valitsust ametlikult informeerida. Rüütlit tundes võime olla üsna kindlad, et nüüd tõmbub ta selles küsimuses kiiresti tagasi.
Eesti riigipea punaminevikust on eesti ajakirjandus üldjuhul delikaatselt mööda vaadanud. Niisama delikaatselt ei ole reageeritud näiteks sellele, et presidendi koduleheküljel avaldatud eluloos on kaugemat minevikku puudutav informatsioon. retusheeritud. Seda üllatavam, et nüüd järsku meenutatakse Postimehe toimetusartiklis, mida Eesti NSV kõrge ametimees Arnold Rüütel on öelnud NATO ja Ameerika Ühendriikide kohta. Ja mida head ta nende Nõukogudemaa vaenlaste kohta ikka ütelda sai...
Lisaks sellele ja samal ajal on ajakirjanduses ette võetud presidendi kantseleis toimuv. Süvendatakse kujutlust autoritaarsest kantseleiülemast ja nõunike varjus talitavast iseloomutust presidendist, kurdetakse Kadriorus valitseva infosulu üle jne. Nii kriitilist nädalat ei ole vist Arnold Rüütlil presidendina varem olnud. Nüüd on küsimus selles, kas president ja tema nõustajad oskavad teha vajalikke järeldusi.
Esiteks on täiesti selge, et presidendi kantselei tööstiil tuleb muuta avatumaks ja sõbralikumaks. Selles on praegu endiste aegade hõngu, mis toodab ajakirjanduses pidevat rahulolematust. Ja karta on, et kantseleist lähtuvad ka mõned nõrgalt põhjendatud pretensioonid. Igatahes ei tasuks presidendi kaaskonnal tõugata riigipead tema ebakompetentsuse tasandile.
Ilmselt selles kartuses viidigi ajakirjanduses presidendini viisakalt vormistatud, aga karm sõnum, et tal puudub välispoliitiline kvalifikatsioon efektiivseks tegutsemiseks tänases maailmas. Tuletati meelde, et Rüütel pole senini detailsemalt tutvustanud oma välispoliitilisi arusaamu. Tema välissuhtluse kogemused pärinevad aga teistsugustest oludest.
Välispoliitika põhikoormat tuleb aga Eestile rahvusvaheliselt nii saatuslikul aastal kanda hoopis peaministril. Sellele osutab ka tema äsjane Ameerika-visiit. Ei president ega isegi välisminister ole suutelised teda siin oluliselt aitama.