Osa eestlasigi peab piirilepingu allakirjutamist nii oluliseks, et ei salli mingeid vasturääkimisi, nad on sellega tegelenud üle kümne aasta. Teised ütlevad, et kuna Venemaa pole isegi palunud vabandust viiekümne okupatsiooniaasta eest, siis ei saa lepingut alla kirjutada. Vähemasti võiks Venemaa tagastada meie aarded, mis ta on meie muuseumidest varastanud, kaasa arvatud presidendi ametikett. Seda aga keelduvad nad tegemast.
Mart Helme arvab, et Venemaa peaks meile vastutasuks midagigi andma, et me nendega juba teist korda piirilepingut sõlmime, esimest korda tegime seda Tartu rahuga 2. veebruaril 1920. aastal, ja seda ju „igaveseks“. Tartu rahuga lõpetati Vabadussõda.
Minu meelest on nii, et kui kaks riiki on sõlminud mingi lepingu „igaveseks“, siis see peab ka tähendama igaveseks. Kui see pole ajale vastu pidanud, mis mõte on siis sama riigiga jälle uut lepingut „igaveseks“ sõlmida? Miks me peaksime arvama, et järgmine kord, kui Vene-maa meilt midagi tahab, käitub ta meiega asju ajades teistmoodi?
Tartu rahuleping ei sisaldanud merepiiri kokkulepet, mida uus piirileping nüüd vajab. Siin ootab meid ees uus probleem Venemaaga – venelased tahavad oma uue gaasijuhtme paigaldada Läänemerre.
Vene gaasijuhe Narva lähedal meie vetes mõjutab tugevasti meie sõltumatust ja julgeolekut. Venelased võivad ja hakkavad nõudma õigust kontrollida oma gaasijuhet, kui see meie vetes juba on. Kujutage ette, kuidas Eesti laevad peaksid hakkama kokku puutuma sellega, et venelased on meie vetes!
Ma arvan, et meie esimene leping, Tartu rahuleping peaks jääma pühaks ja puutumatuks. Venelased ei soostu enam kunagi kuulamagi Eesti nõudmisi tagastada meile meie endised maa-alad. Õiguskantsler on arvanud nii: „Õiguskantsleri kinnitusel ei mõjuta Eesti-Vene riigipiiri lepingu sõlmimine eelnõus välja pakutud kujul Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alusena ja Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjana.
Õiguskantsler on seisukohal, et Eesti järjepidevuse sümboliks ja sünnitunnistuseks olev Tartu rahuleping ei erine õigusliku jõu poolest teistest põhiseaduse paragrahvi 122 lõikes 1 nimetatud riikidevahelistest piirilepingutest.”
Juba 2004. aasta mais kirjutas Economist, et nii vene kui lääne liberaalid vaatavad Venemaale hirmuga. Nad näevad autoritaarset liidrit, kes on pannud valitsusse ja teistele kõrgetele kohtadele julgeolekuagente ja sõjaväelasi, kelle ülesandeks on olla lihtsalt kummitempliks. Ega vahepealsete aastatega pole midagi muutunud peale selle, et Putin valiti uuesti presidendiks.
Katariina Suur on öelnud, et valitseja peab olema aristokraatlik ja koondama kogu võimu enda kätte. Ainult selline valitsus saab olla niisu-guses riigis nagu Venemaa, kõik muud variandid hävitavad selle maa.
Meie poliitikud ei tohiks kunagi unustada, kellega on tegu, kui tegu on Venemaaga.
Viido Polikarpus