Mõnikord juhtub, et tunned endas sundi avada mõni uks, mille taha sa pole pikemat aega vaadanud. Selline tunne tabas mind ühel kolmapäevahommikul, mil pidanuksin olema ametis sootuks mujal ning tegelema teistlaadi asjadega. Enne kui jõudsin endale olukorrast aru anda, tabasin end seismast Tartu College’i Madisoni tänava poolse ukse taga ja näpp surus kellanupule. Mulle avati ja võõrastustunne kadus. Teadsin, kuhu olin saabunud ja miks.
Ühes toas askeldas pikliku laua ümber hulk tuttavaid inimesi, kelle hulgas tabas pilk ka mõne uue näo. Teadsin muidugi, et tegemist on elulugude kirjutajate rühmaga, kuid uudishimu ajendas mind uurima, vaatama sügavamale nende tegevusse, mis tohiks avalikkusele pakkuda senisest laiemat huvi.
Rühm alustas tegevust aastal 2000 kirjandusteadlase Tiina Kirsi juhtimisel, seega tegutsetakse juba kümnendat aastat. Juhendaja on vahepeal Eestisse kolinud, kus ta teatavasti töötab Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina. Pendeldab aga pidevalt Tartu ja Toronto vahet ning leiab siiapoole sattudes ikka aega ka töörühma külastada ja neid mõne ergutava sõnaga tiivustada. Enamasti töötab rühm iseseisvalt oma valitud juhatuse eestvedamisel.
Koos käiakse talveperioodil kord nädalas – kolmapäeviti kella kümnest alates. Igal kokkutulekul loevad mõned rühma liikmed kilde oma valminud kirjutistest, millele järgneb arutelu. Kommenteeritakse kirjutatut, esitatakse küsimusi ja sõelutakse kuuldu kaudu üles kerkinud mõtteid. Selline töötamisviis julgustab ja innustab, tõstab enesekindlust. On oluline tõdeda, et oma mälestuse kirja panekul ei oodata kelleltki professionaalsust. Lihtne jutustus igapäevases kõnekeeles võib vahel mõjuda vägagi värskendavalt. Võimalikud keelelised konarused silutakse enne avaldamist mõne asjatundja poolt.
Rühma suurus on kõikuv. Hetkel on nimekirjas 21 liiget, kellest nii mõnedki on osalenud rühmas algusest peale. On jõutud välja anda neli soliidset kogumikku pealkirjaga „Mälutunglad“. Kaht viimast on huvilistel veel võimalik omandada, esimesed peaksid olema läbi müüdud. Neljanda kogu puhul katsetati uudse moodusega – avaldati kakskeelsena, st noorema generatsiooni huvides tõlgiti kõik tööd inglise keelde.
Kuulen, et viienda kogu jaoks on oluline osa materjalist juba koos ning on otsustatud ka sellega avalikkuse ette tulla. Millal see teoks saab, sõltub muidugi paljudest asjaoludest. Põhikapital on olemas, kuid osa sellest on müümata eelmiste kogude all. Tuleb püüda need rahaks teha, et uuele valikkogule kindlamat vundamenti saada.
Rühmas osaleb väga mitmesuguse tasemega kirjutajaid, kes kõik mahuvad ilusasti tunglakandja ühisnimetuse alla. Mõned on jõudnud isegi oma isikliku mälestusraamatuga kirjandusturule.
Mul kibeleb keelel küsimus, mis juhtub, kui viies kogu on kord välja antud. Kas jätkub siis veel kirjutajaid ning lugejaid? See küsimus vastatakse enne kui seda esitada jõuan. Ilmneb, et tahe edasi tegutseda on paljudes tugev ning aine kirjutamiseks ei lõpe kunagi. Võib arvata, et rühma tegevus ei soiku niipea, vaid nokitsetakse aina edasi. Lõke on süüdatud ja selle paistel mälestuste heietajaid peaks jätkuma. Sellist sõnumit on lehemehel rõõm oma lugejaile edastada.
Igitruud tunglakandjad
Eestlased Kanadas | 09 Oct 2009 | Eerik PurjeEesti Elu
Eestlased Kanadas
TRENDING
