Igor Gräzin, jurist-kolumnist, 20. juuli 2020, 11:58
Euroopa hakkab riikide vahel jagama 750 miljardit eurot. Mida majanduslikus mõttes kellelgi vaja ei ole, aga poliitilises mõttes – vägagi.
Konks on selles, et raha jagamisega seob Euroopa rahasaajate-riikide kohustuse tagada nende poliitilises süsteemis „õigusriigi põhimõtted“, milledest ei hooli vanemad Euroopa riigid ise. Kõige enam on poliitiliselt pressitud Ungarit ja Poolat, kelle riiklus on sama demokraatlik kui teistel riikidel. Kuid Poola ja Ungari vastane europoliitika on seotud teise asjaoluga: nimelt keeldumisega avada oma piirid miljonitele põgenikele, keda Saksamaa imelikel asjaoludel tahab piiramatult vastu võtta. Lisaks rahalistele ähvardustele, mida rakendatakse Ungari vastu, on Euroopal kavas jätkata poliitilist pressingut Poola vastu sel teel, et kehtestada gaasi-alased sanktsioonid gaasitoru Nord Stream 2 näol: antud juhul viiakse gaasitransiit Poolast ja Ukrainast mööda vastavaid leppeid Venemaaga sõlmides.

https://www.ohtuleht.ee/100726...


Euroalaga liitumise viga

On hakanud juhtuma see, mida me omal ajal teadusgrupiga „Vaba Euroopa“ (akadeemias Nord, liikmeteks Raig, kaks Helmet, Gräzin) koos kolleegidega Inglismaalt ennustasime – Euroopa Liit hakkab varem või hiljem survestama uusi Euroopa Liidu liikmesriike taotlemaks eesmärke, mis on neile võõrad. Ent mis me räägime Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest, kui isegi selline super-riik nagu Inglismaa pressiti majanduslike ja poliitiliste sanktsioonidega ühendusest minema.

750 miljardit jagatavat eurot on sügavalt mõttetu ja kahjulik „panus“ Euroopa majandusse, kuna tema eesmärk on aheldada üksikute riikide poliitika ja majandus Euroopa suurriikide majanduse külge. Ja see kõik on Eestile ülimalt ohtlik, sest Eesti võimekus korraldada oma majandust on piiratud, meie seotuse tõttu euroga veel eriti. Eesti poliitilises ajaloos on olemas üks foto, mis on Eesti jaoks veel eriti piinlik: Ansip ja Ligi seisavad kõrvuti, hoides vastu valgust just kohe käibeletulevat euro rahamärki, st sümboliseerivad Eesti rahanduse lõppu. Sellest, et meie üleminek eurole oli olemuslikult tobe, olen ma kirjutanud ja kirjutan pärast veel, aga veel tähtsam on see, et üleminek eurole oli täies vastuolus Põhiseadusega.

Teistes riikides, kus eurot ei ole ja kus riik peab kinni oma põhiseadusest (Inglismaa, Taani, Tšehhi, Rootsi ja veel mõned) funktsioneerib majandus normaalsena. Tšehhidel vedas, sest neil sai presidendiks prof Vaclav Havel, väljapaistev majandus- ja rahandusteadlane, kes töötas välja euro vältimise strateegia, mille ta riigipeana ka edukalt ellu viis.

Üks tegelik häda fiktiivse rahaühiku euroga on see, et see annab võimaluse liigutada majandust fiktiivsete, sageli puhtalt jampslike eesmärkide suunas. Näide nr 1 – jõuda 15 aastaga viie jõukama riigi hulka. Naljapoolest meenutagem, et Kommunistlik Partei pidi jõudma kommunismini kah 15 aasta jooksul. Jätame kõrvale selle, et nimetatud eesmärk oli saavutamatu ja vaatame seda, et nimetatud eesmärk oli mõttetu! No oletame, et jõuamegi viie jõukama hulka – mis siis? Mis mõte on sellest inimestel ja majandustel? Meie elu sellest paremaks ei lähe. Küll aga saavad sellest tulemusest oma elu paremaks meie ametnikud Euroopa (Panga) Kontrollkoja ja Parlamendi juures.

Meil on juttu olnud vajadusest tagada eelarve struktuurne tasakaal. Jällegi puhas mõttetus, mida varjab sõna „struktuurne“. Selle sõna tähendust ei ole teadnud vanemad rahandusministridki. Aga ta on piisavalt halb heitmaks varju eelarve tegelikele probleemidele ja pugemisele nn Maastrichti kriteeriumidele, mis on tingimuseks sellele, et riik saab ühineda eurotsooniga, Suurem osa kriteeriume on lihtsad – tuleb tagada valitsussektori võla väike puudujääk, jälgida seda, et inflatsioon ja intressimäärad suureks ei läheks – ega nad lähegi, kui ei olda prassivad nagu Itaalia, Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa. Nende suhtes aruka rahanduse nõuded ei kehti.

Küll aga on ohtlik viimane, näiliselt tühine nn õiguslik kriteerium: riigil, kes tahab ühineda euroga, peab rahvuslik Keskpank olema lõimunud (aga pangad ei saa lõimuda, nad võivad omada üksteise juures korrespondentarveid) Euroopa Keskpangaga, s.t. lakkama olemast rahvuslik pank. Eesti Pank pole lähemalt vaadates üleüldse pank, kuna ei teosta mitte ainsatki panganduslikku operatsiooni. Olgu täheldatud, et aprillis 2019 peeti Euroopa Parlamendis 11 riigi osavõtul konverents teemal – „Kuidas eurost lahti saada? Kuidas euro eest end kaitsta?“ Minulgi õnnestus pidada ettekanne sellest, kuidas me omal ajal rublast pääsesime. Ja kuidas me nii lollid olime, et eurotsooni kukkusime.
Lugu jätkub pärast reklaami.

Silmakirjalik poliitika

Täna on pilt muutunud: koroonajärgne olukord vajab täiendavaid või uusi rahanduslik-majanduslikke meetmeid. Muu hulgas tuli üles kaua räägitud vajadus võtta sisse teatavad välislaenud ja seda on eitatud vajadusega laenamist vältida. Nüüd aga tulevad rahad sisse nondest 750 miljardist, aga olulise vahega: sealt raha saades tulevad meile selga poliitilised kohustused, näiteks kohustus taluda MRP stiilis Vene-Saksa gaasilepet. Et kui seda lepet ei taluta (aga ka põgenike voogu vms) siis ei saa me ka Euroopa abipaketti, mida meil mitte sentigi vaja ei ole.

Me hakkame mõistma asjaolu (millest rääkis juba „Vaba Euroopa“), et kuulumine Euroopa Liitu hakkab aheldama meie vaba demokraatiat ja normaalset majandust. 15 aastat tagasi ei tundunud see ilmsena, täna on see sündinud fakt. Eelmise aasta aprillis teatas ühe euroopalik-demokraatliku erakonna üks juhte – Guy Verhoftsadt – et Eestis on moodustamisel valitsus fašistide (EKRE – I.G.) osavõtul, kusjuures kõrge Eestist pärit poliitik ja euroametnik oli selle hinnanguga nõus. Jah, vot nii kulgeb Euroopa Liit.

See näide avab meile arusaama, kui lihtsalt ja mõtlematult kulgeb tuum-Euroopa poolne poliitiline survestamine – see fašismiks tituleerimine on selle näiteks. Kuivõrd aga pool aastat varem andis toosama Verhofstadt mulle oma ausõna, et ta ei hakka sõimlema parempoolsete erakondade esindajatega ega pilduma mõtlematuid silte ja loosungeid, siis polnudki midagi targemat teha kui nimetet fraktsiooni tööst loobuda. Seda enam, et see oli muutunud karjuvalt föderalistlikuks, st erakonnaks, kelle poliitilised eesmärgid olid pigem loosungid kui reaalsed regulatsioonid Euroopa majanduse ja demokraatia arenguks. Õudne loosung „Rohkem Euroopat!“ on hirmutav muuhulgas just sellepärast, et temas ei ole grammigi seda, et Euroopa kodanike elu läheks paremaks.

Muide: ka Euroopa põgenikepoliitika on silmakirjalik – need sakslased ja euroametnikud, kes jagavad kvoote ja suruvad neid teistele peale, ei mõtle hetkekski selle peale, milline saab olema nende pagulaste elu Euroopas. Pagulas-telklinnakud Euroopa piiride sees, La Manche’i tunneli suudme juures, haisvad asundused piki Lõuna-Euroopa piire jne on ebainimlikud, kuid sellised, mida näiteks Saksamaa talub. Sest põgenikelaagrid väljendavad poliitilisi loosungeid, aga mitte reaalset kaastunnet, mida sageli lihtsalt ei ole. Saksa loosung „Saame hakkama!“ (pagulaste majutamisega) on tavalise saksa kodaniku seisukohalt mõttetu ja igatahes tema elujärge mitte parandav.

Tuleme alguse juurde tagasi. Tõeliselt humaanne, demokraatlik ja liberaalne konservatiivne poliitika ei tegele sellega, kuidas saada 15 aastaga viie jõukaima riigi hulka (mida kellelegi vaja pole) või muutuda „Uueks Põhjamaaks“ (ei tea, mis õnn see veel on! vaadake Stockholmi), vaid sellega, et meie väikeses turumajanduses toodetaks väga häid asju ja teenuseid, et inimesed teeniksid head palka ja kus meie ajusid ei komposteeritaks tobeda poliitilise retoorikaga, mis inimestest ei hooli.

Märkmed: