Vana semu Taavi Rõuivase kirjas EKRE ja Ratase teemadel on üks ülimalt ohtlik koht: jutt nn Uuest Põhjamaast, mille geopoliitiline sisu on Kesk- ja Lõuna Eesti tühjaks niristamine rahast, ressurssidest, elu-alast. Tallinna igatsust saada Helsingiks nr 2, 3 või lihtsalt aguliks võib mõista. NSVL aegadel Soome TV poolt löödud haavad ei parane ühe põlvkonnaga. Aga see õigusta koolide, haiglate, postkontorite, bussiliinide sulgemist 3/4 Eestis üksnes selleks, et nuumata Tallinnat ja Harjumaad. Uut Põhjamaad, nagu öeldakse viisakalt selle poolteist aastakümmet kultiveeritud poliitika kohta. Mida edasi, seda hullem - Rail Baltic ja Helsingi tunnel ei anna Eestile mitte midagi, aga võtavad ära kindlasti. Uus Põhjamaa tähendab ka eesti kultuuri ja keele surmavat ahistamist - Tallinnast pole näha, et Lõuna- ja Kesk-Eestist on pärit sini-mus-valge, Hurt, eest grammatika (O.W.Masing), laulupeod, Koidula, ajalehed ("Sakala", "Postimehed"), Alo Matiisen, Tubin, Eller, "Vanemuine", Jakobson, Faehlmann, Tuglas, Kristjan-Jaak, "Pallas", Aleksandri-kool, Treffner, Miina Härma, ENSTG, Tõnisson, Päts, Eesti Kirjameeste ja Eesti Põllumeeste Selts, O.Kallas, A le Coq, v Bock, Tartu levipäevad, talirukis, Kuperjanov, Põdder, Lotmann (olgu, ülikoolist ma ei räägi - pikale läheks), Betti Alver... Uuele Põhjamaale jäävad vaid Jaan Tatikas, v Sievers - ja ongi kõik. Uue Põhjamaa alusel on kaotamas eesti keelt Mustvee kool, Alatskivi omavalitsus, nn haldusreformiga on likvideerumas Kambja (Käsu Hansu kodu), ainus edukas haldusreform (Ignatsi Jaak, Puhjas) ja Ülenurme. Asjade päästmiseks on samme astutud: olen tegelenud sellega Euroopa Regioonide Komitees ja mõelnud, mismoodi saaks Uuele Põhjamaale, s.t. enamuse Eesti suretamisele piiri panna. Eesti peab saama valitsuse, kes säästab meie maakohad ja alevid niigi palju, kui neid veel on.
